Seiklused põhjas

Tööotsimine on endiselt veel teema. Oleme lennanud farmidesse lihtsalt peale ja küsinud tööd, sest tundub, et peab agressiivne olema, muidu asja ei saa. Päkkereid (seljakotireisijaid) on palju ja võitlus käib. Siin pidavat nii olema, et praegu on veel tööd vähe, aga novembris ja detsembris on tööd nii palju, et päkkereid on lihtsalt puudu. Saime jutule Kairi linna lähistel Peteriga, kes peab kartulifarmi. Tal oli olemas positiivne kogemus eestlastega ja jutt oli paljulubav, võttis isegi meilt numbri. Leppisime kokku, et kahe nädala pärast, kui tal umbes kartuli korjamine võiks alata, sõidaksime uuesti tema juurest läbi ja uuriks olukorda. Nii tegimegi, kuna ta ilmselgelt ju ei helistanud vahepeal. Kohapeale jõudsime, siis vaatasime, et põllud on kartulitest juba tühjad ja mitte ühtegi hingelist farmis kohapeal ei ole. Tõdesime pettumust ja läksime edasi. Aga nii siin ongi. Tundub, et üks põhilisi lauseid, mis farmerite suust kostub on, et paari nädala pärast ilmselt on tööd. Ja kui ütled, et tavai, lepime kokku, et me oleme kahe nädala pärast kohal, kui töö hakkab, siis on niu niu. Ei saa sa midagi kokku leppida. Peab koguaeg seljas elama nagu väike aff, raisk. Mõnes mõttes on arusaadav, viskaks kopa ette küll, kui iga päev mingid päkkerid tüütavad. Eriti hull veel, kui mingit prantslased või itaallased tüütavad. Neist ei saa mitte sittagi aru ka. Paljud farmid on selle olukorra vältimiseks pannud omale sissesõidu juures aedade peale suured sildid, et TÖÖD EI OLE.

Meie esimene kohtumine Austraalia ämblikuga.

30.08 Vaatamata sellele, et tööd veel ei ole, on siin ikkagi tore :) Ja ärge te muretsege, me oleme enda seljataguse ilusti ära kindlustanud, et me saame endiselt veel poest süüa osta ja autosse bensiini ka. Sellest lähtuvalt võtsimegi nädalavahetuseks aja maha ja seadsime ennast Tolga hostelisse sisse, et saaks ennast pesta, pesu pesta ja sotsialiseeruda teiste päkkeritega. Tolga hostel oli tegelikult tööhostel, aga me ei pannud ennast kirja tööotsijatena, kuna me endiselt arvame, et me leiame töö ise, sest tööhostelisse peab liiga palju raha maksma, kui nad sulle töö leiavad. Samuti ei paku nad enamjaolt pidevat tööd. Võib juhtuda, et pead enamuse nädalast passima, kuna tööd ei ole. Aga suur miinus, hostelile pead samal ajal ju raha ikka maksma seal ööbimise eest, kuna sa oled ju nendega lepingu sõlminud. Tolga hosteli perenaine oli nagu orjapidaja. Karm ja vastik. Vaatas sind sellise pilguga, et sa oled viimne kui kõnts, tule siia, ma sind veel õpetan seal tagatoas. Terve hostel oli täis silte, mida teha ei tohi ja kui eksid, siis saad trahvi 30 dollarit. Hosteli külalised pandi hostelis tööle. Ilmselt vist ainult need, kes olid ennast tööotsijatena kirja pannud, aga ma usun, et kui me oleks Liisiga seal kauem olnud, siis oleks me pidanud ka hostelit koristama hakkama. Igaljuhul, kui hostelist välja kolisime, siis pidime enda toa ise ära koristama. Linad pesuruumi viima ja prügi välja viima. Suht naljakas, oleks siis hosteli toa hind ka madal, kuna pead ise koristama aga ei. Orjapidaja naise unelm. Ma läksin küsima, mis kell järgmine päev hostelist lahkuma peab, siis ta vastas mulle näpuga suunates, suu pähkleid täis, et seal seinapeal on reeglid. Seal on kõik kirjas. See siis selleks, teised inimesed olid seal toredad ja hostel ise oli tegelikult kena. Hostelis oli isegi üks eestlane, Merilin nimeks. Pärnust teine.

Kui oma kassi pole, siis ajab Tolga hosteli kass ka asja ära.

Tundsime vahepeal, et ilm on veider. Varjus oli külm ja päikse käes palav. Ei tea. Aga 5 km eemal Athertoni linna me läksime sellegipoolest, olime juba otsaga linnas, kui ühel hetkel vaatan raisk 10cm läbimõõduga ämblik on mu lahtise küljeakna peal. Kerisin akna kinni kiiremini, kui seda reaalselt oleks olnud võimalik teha, tõmbasin auto kõrvale, Liis juba keksis kõrvalpingil, hüppasime autost välja, et see elukas maha lüüa. Aga peletis pani jooksu, tegime kapoti lahti ja kasutasime vett, et ta sealt välja peibutada. Ühel hetkel tuligi, ma ka juba peaaegu keksisin nagu väike plika, sest krt, sellised ämblikud enam nunnud ei ole :D Ainuke asi, mis mul käes oli, oli veepudel. Virutasin siis kõmaki peale sellele ämblikule ja tee mis tahad, pool ämblikku jooksis minema, teine pool sai surma. Targemad siin räägivad, et seda ämblikut kutsutakse "Huntsmaniks". eesti keeles "Jahimees".

2.09 Kolisime hostelist välja esmaspäeva hommikul. Shoppasime Athertonis omale tööriideid ja läksime Kairi rest areasse ööbima. Otsustasime shopata omale veel ühe vajaliku asja. Gaasigrilli! Päris luks värk. Me saame nüüd igal pool teha omale sooja sööki, kohvi. Kõike. Ainuke miinus, ilmad on siin sitaks kätte ära läinud. 16 kraadi ja vihma sajab iga päev.

3.09 Vaatamata ilmale, otsisime me tööd endiselt ja panime isegi enda kuulutuse internetti üles. Tuligi üks kõne Bryani-nimeliselt mehelt. Häälest veits tagasihoidlik aga sõbralik ja pakkus tööd piimafarmi. Plaksutasime käsi ja leppisime kokku, et kohtume ja vaatame asja üle. Ta asus Athertonist ca 30 minuti autosõidu kaugusel Malanda metsade ja mägede vahel. Meie GPS igaljuhul ei tundnud isegi ta tänavanime.

4.09 Sõitsime Malandasse ja sealt läksime edasi mälu järgi. Vaatasin enne Google Mapsist järgi. Malandas ei saanud Google Mapsi kasutada, sest Vodafone'il ei olnud levi. Jõudsime kohale, tip-top, töö on lehmade lüpsmine ja enne ATVga neid mööda põldu tagaajamine, et nad aru saaks, et lüpsiaeg on. LAHE. Ma olen alati tahtnud lehmade lüpsmist proovida ja ATV sõit on nagu kirss tordi peal. Ainuke asi, mis tundus kaheldav oli see, et kui lehma tissidele imureid külge toppisid, siis tegid sa seda nende selja taga ja võis juhtuda, et lehm kuses ja sittus sind sellel ajal täis. Rõõm missugune. Noh, vähemalt seda rääkis Bryan. Ta näitas meile ka, kus me ööbima hakkaksime. Täiesti oma maja, vana logu, suur ja tühi, uksed-aknad lukku ei käi, aga näed lauda lähedal, mäe tipus ilusa vaatega põllule lehmade keskele. Märkasin dirt bike mootorratast seismas vahepeal. See ei olnud Bryani oma. Keegi oli selle sinna jätnud. Kujutasin juba ette, kuidas ma sellega sõidan. Aga enne oli vaja maja üle vaadata ja rääkida töö tingimustest. Selgus, et töö hakkab kell 4.30 öösel või siis hommikul, kui tuleb ATVga lehmad kohale kutsuda. Teine lüpsihetk on kell 15.30, kui tuleb jälle lehmasid kutsuma minna. Vahepeal päeval tuleb ka igast asju teha jooksvalt ning palk selle eest nädalas 250 dollarit näkku. Bryan pakkus, et me võime hommikul proovida seda tööd ja siis otsustada. Magada võisime öö selles majas mäe tipus, mis oligi mõeldud töötajatele. Mingil põhjusel me ütlesime, et olgu nii ja järgmisel hetkel olimegi Liisiga kahekesi ootamas tööle minekut. Ma olin väga põnevil lüpsitöö pärast. Tahtsin proovida. Läksime majja sisse ja esimese asjana köögis astusin 5 cm pikkuse jämeda prussaka laiaks. Libistasin raipe talla alt ära kuskile ääre vastu. Päev läbi oli sadanud, kraade oli endiselt 16 ja tuli öö. Väljas oli ka mingi meeletu tuul hoo üles võtnud ja puhus nii, et maja ragises. Prussakad olid seina sees. Mida öömaks läks, seda rohkem ka majas kummitama hakkas. Aga õnneks tuul oli nii kõva, et kummitusi ei kuulnud. Vedas ka, et telekas oli. Vaatasime öö läbi telekat, kuni tööle pidime minema, sest magada ei olnud seal võimalik. Hommikul silmad punased peas läksime karjatasime lehmad kottpimedas ATVga põllult lauta ja leppisime Bryaniga kokku, et see töö ikka ei ole meie jaoks. Ja nii lõppeski meie laudaseiklus. Põhjus, miks me ei jäänud sinna oli selles kummitustemajas ja väikses palgas. Lahkuda oli kuidagi kurb, kuna Bryan oli tegelt täiesti normaalne tüüp, naiseta ja üksi keset niitusid oma 400 lehmaga. Ta ilmselt ei olnud seda karjääri omale valinud, kuna ütles, et on siin samas üles kasvanud ja isa-ema äri üle võtnud mingil hetkel. Ma tahaks kindlasti veel lehma lüpsmist proovida. Tundub endiselt põnev.

Kummitustemaja

Mis on pildil valesti?

 Vaade lehmade keskele

Malanda postkontor

Seesamune mootorratas, mida ma silmasin seal vahepeal. Üritasin seda käima saada, kuid ei saanud, sest tunda oli, et gaasitross oli katki. Muidu käima vändates lubas küll, oleks saanud veidi gaasi peale anda oleks käima läinud. Võtsin gaasi lahti, et vaadata, kas saab trossi ära parandada, kuid ei saanud. Täitsa puru oli.

6.09 Järgmisel päeval, Athertoni linna servas Rotary rest areas hommikust süües, kohtusime Rickyga, kes oli kaotanud paar aastat tagasi kolm generatsiooni peetud farmi, kuna ta oli palganud omale tööle mingi naise, kellele kuidagi olid antud kõik firma volitused ja tasapisi kantis firmast raha välja mingi skeemiga, kuni ühel hetkel koputas maksuamet Ricky uksele, haaras munadest ja ütles, et nüüd on kõik. Pikk võitlus ja möll, kohtud värgid ja mitte midagi. Ricky kaotas suure farmi, pere, kodu. Kõik asjad. Ja nüüd elab ta mingis räpases korteris, on kuskil autojuht ja pettunud Austraalia riigisüsteemis ja kõiges. Kui ma küsisin ta käest, et aga hakka uuesti kuidagi pihta, siis vastas ta selle peale, et milleks, kui see on võimalik minult järgmisel päeval lihtsalt ära võtta ja riigi poolt sa mingit tuge ei saa. Peale seda arutasime pikalt maailma asju ja kuulsime esimest korda kohalikult inimeselt, et ega see Austraalia nii roosiline koht polegi, kui Euroopast paistab.

Saint Andrews cross spider

Näljane kalkun tuleb ka läbi aknaklaasi

Viljari reisisoovitus

Kui wc-s tuuletõmbuse tõttu ei saa prill-lauda wc-paberiga katta, siis tee see tatiseks ja kinnita endale tagumiku külge.

Brisbane'ist Cairnsi

Siin Austraalias sõitmisega on sellinee lugu, et sõidad 400 km ära ja ikka oled veel Austraalias. Kui sa elad Eestis linnast 50km kaugusel, siis sa elad linnast ilmselgelt kaugel. Maakas oled siis. Aga vaata siin sõidad ära 50 km ja oled ikka veel linnas :) Niisiis võtsime suuna üles Cairnsi poole, mis kilomeetrites teeb kuskil 1700. Üks esimesi asju, mis kohe meelde tuleb, on see, et nägime tee ääres hästi palju kängurusid. Nad kõik olid surnud. Võinoh, nad ei olnud tegelt kängurud, vähemalt enamus ei olnud. Neid kutusutakse wallabydeks. Nad on oma mõõtmetelt väiksed nagu keskmised Narva la kraanzid. Kängurud ise on suured mölakad. Ilmselt nende pärast leiutatigi autodele kängururauad.

Võtsime oma väikest sõitu Cairnsi suhteliselt lõdvalt, sõitsime päevas ca 300-400 kilomeetrit ja magasime maantee äärtes puhkealades. Ostsime omale spetsiaalse raamatu, kus on hästi palju puhkealasid kirjas ning ka kirjeldused, kas seal on vetsud, duššid, barbeque'd jne. Ning auto, millega me sõidame on meie kodu. Enne pikemat sõitu oli meil vaja oma kodu veidi sisustada, sest meil ei olnud mitte midagi millega süüa, mille pealt süüa, mille seest juua ja millega üldse süüa teha. Ostsime selliseid asju, mida meil tõsiselt vaja oli ja kui midagi väga vaja ei olnud, siis ei ostnud. Ja peab tõdema, et kõik asjad, mis meil nüüd on, ei seisa mitte ükski päev niisama. Või noh. Näiteks Mäkdoonaldsist saime kampaania korras paar nädalat tagasi kaks klaasi, kaalusime pikalt, kas neid võtta või mitte, aga siiski ikkagi võtsime ja raibe siiamaani pole vaja läinud. Vaadates teiste seljakotireisijate autosid, on meil ikka päris vähe asju. Ja ei olegi rohkem otseselt vaja. Aga nüüd saad aru küll, et külmkapp, wc, dušš ja pesumasin on ilmselge luksus. Ja mõtle kui lihtne, kui sul saab telefoniaku tühjaks, paned lihtsalt pistikusse, laed täis ja ei pea üldse muretsema, et elekter otsa saab :D Aga näed auto aku raibe saab tühjaks, kui kogu aeg sealt elektrit võtta, kui juurde ei lae :) Päiksepatareid on siin maal ülimalt populaarsed muide.

24.08 Mida rohkem erinevatesse kohtadesse me satume, seda rohkem me ka midagi uut näeme nagu näiteks papagoid lendavad siin täiesti vabalt ringi ja on suht julged. Liis söötis siin ühte käe pealt.

25. 08 Järgmises peatuses õhtul nägime opossumit juba täitsa valguse käes, mitte varjus nagu esimeses postituses pildi peal näha oli. Ja tõepoolest on need loomad nunnud, ägedad ja kõik muud hellitavad nimed, mis veel olemas on. Ilmselgelt andis Liis talle saia ja banaani. Suht naljakalt vitsutas see vend banaani, matsutas banaanitükki nagu mingi notsu. Või umbes nii nagu Amour (üks kass). Pärast selgus, et opossum nii nunnu ei olegi, kui ta nägi ühte kassi lähenemas ja häält tegi.

Meie suurepärane pildiprogramm ei keera pilte õigeks nii, et teie peate nüüd oma ekraani keerama :D (ja üldse mitte üks asi seoses neti ja arvutiga ei tööta siin Aussis nii kuis vaja. Seda postitust olen juba üles püüdnud laadida kolm tundi...)

26.08 Järgmises peatuses sattusime kuskile metsa sisse kadunud jõe äärde Jourama rahvusparki. Ürgne jõgi, vanad puud, muru ka vana ja siis modernne mehe ehitatud platvorm koos käsipuuga ujuma minemiseks. Vasakule oli pandud silt, et hüpata ei tohi. Meeldivaks üllatuseks ilmus välja kilpkonn ning veel kolm väiksemat kilpkonna. Tavapäraselt ei oskaks sellist asja oodatagi :) Mida me veel oodata ei osanud oli varaan, kellest me pilti ei saanud, kuna ta jooksis minema, nii et peate leppima internetist võetud pildiga.

 Jourama rahvuspark

Saw-shelled turtle

Varaan (Australian goanna lace monitor)

Võtsime suuna Tully-nimelise tööstuslinna poole ja hakkas näed vihma sadama. See ei sobinud, sest me teadsime, et me auto kojamehed on suhteliselt kehvad, aga kui kehvad, eks saab teada. Tegime väikse video kojameestest ja eesootavast tundmatusest. Enne tundmatut olime näinud just tee ääres suunaviita "Cyclon shelter" ehk tsükloni varjupaik.

(Video lisandus siia väga suure hilinemisega, sest Aussis on raske leida piisavalt head netiühendust, et videoid üles laadida)

Tully linna jõudes oli juba selline imelik tunne, kui nägime hambutuid, kahtlaselt riietunud inimesi ja aborigeenilaadseid ahvinägudega neegreid. No ja ega see tunne paremaks ei läinud, kui sattusime sellisesse toidupoodi, mille sarnast võis viimati näha liidu ajal. Ehk must, kole, räämas kärvand roti haisune peldik. Õnneks saime jälile, et seal kuskil on ka normaalne pood. Käisime poes ära ja tõmbasime Tullyst minekit järgmisesse ööbimiskohta, mis asus ca 10 kilomeetrit edasi ühe jõe ääres maantee servas. Hommikul ühe austraallasega rääkides selgus, et seal jões võivad olla täitsa vabalt krokodillid. Ma vaatama ei läinud.

27.08 Siin vahepeal jõudsime suurlinna Cairnsi, mis on millegipärast seljakotireisijate lemmiksihtpunkt. Neid oli seal palju. Seal me kaua aega ei veetnudki, sest oli vaja juba leida ööbimiskoht. Linnas sees pole tasuta kuskil ööbida, seega sõitsime linnast välja.

Söögiga on iga päev raske, ei tea mida süüa osta, sest ei ole külmkappi, kus asju hoida ja ei ole meil veel ka potti, kus sees süüa teha. Otsustasime poti osta, et saaks tasuta barbeque'de peal kasvõi kartuleid, makarone või riisi keeta. Sõitsime ühest puhkealast teise, et leida barbeque'sid, kus peal süüa teha. Lõpuks leidsime tasulise Lake Tinaroo nimelise karavanipargi. Neil oli ühiskasutatav köök kõigi mugavustega. Toolid, laud, veekeetja, röster ja barbeque. Selgus, et barbeque panni peal ei ole võimalik makarone keeta, sest see pann seal ei lähe nii kuumaks, et potis vee keema ajaks. Vorsti saab seal pannil praadida küll. Pange nüüd tähele, nii saab ka makaronid pehmeks, kui keedad veekeetjas vett ja vahetad iga natukese aja tagant makaronidel vee ära. Igaljuhul pasta tegemata ei jäänud :)

Lake Tinaroo ääres käis väga vilgas elu. Sealt ei puudunud ka vikerkaarevärvilised papagoid.

Vahepeal oleme kõvasti töö otsimisega tegelenud. Külastanud farme, helistanud farmidesse, hoidnud internetikuulutustel silma peal aga mitte muffigi. Paljudel on töötajad olemas, paljud võtavad omale töötajad tööhostelite kaudu ja paljudel hakkab töö alles kolme nelja nädala pärast, kuna ilmad on veel suhteliselt jahedad. Working hostelisse me ei taha minna, kuna hostelitele peab suht palju plekki taguma, et nad sulle töö leiavad. Kuna meil on auto olemas, kus magada, siis me ei näe põhjust selle raha maksmiseks. Me usume, et leiame ise töö :)

Tagasi Brisbane'is

19.08 Meie tore kõrvalepõige sai läbi ja pöördusime tagasi Brissi, et viia lõpule oma paberimajandus. Paberimajandus on siin selline, et igat asja peab ootama 10-28 tööpäeva ja paberid saadetakse sulle tigupostiga, mis tähendab omakorda, et pead omama püsivat elukohta ja selle kinnituseks pead omama panga elukohakinnitust ja selle jaoks pead omama elukohta jne... nii, et enne võid pensionile jääda, kui oma paberimajanduse korda saad.

Kuna vahepeal selgus, et auto konditsioneer ei tööta, siis pidime paar päeva kulutama aega selle parandamisele. Ise küll ei parandanud, aga see koht, kus autot parandati, oli täielik pommiauk ja seega pidime kaks päeva lihtsalt passima. Kaks päeva, sest esimesel päeval lasi taivaanlase usaldusväärne mehaanik meid üle, sest talle saabus ootamatult konteinersaadetis Hiinast koos naise ja lapsega :D Õnneks nüüd on konditsioneer korras ja saame hambad härmas mööda Austraaliat ringi kärutada. Tegelt ma ei teagi, kas oleme hetkel rohkem konditsioneeri või soojapuhurit kasutanud :D

21.08 Brissis mõtlesime ennast natuke paremini kultuurioludega kurssi viia ja käisime City Hopperiga jõel sõitmas. See on turistidele mõeldud (mida kasutavad hoolega kohalikud) väike paat, mis tiirutab Brissi jõe minisadamate vahel.

City Hopper väljast

ja seest

Ühes peatuses hüppasime maha ja jalutasime mööda vihmametsarada, mis viis meid pühamuni.

Nepalese Peace Pagoda

Siis ihkas hing juba ekstreemseimaid elamusi ja hüppasime linna vaaterattale.

Õhtul tegime grilli ja chilli South Bankil, kust avaneb tapeedilik vaade Brisbane'ile.

22.08 Järgmisel päeval mõtlesime veel viimast korda külastada oma koduparki New Farmis. Ostsime poest muffineid ja sõitsime kohale. Parkisime auto oma vana hää koha peale, kui äkki kostus tagant politsei viuu, viuu. Villu hüppas ehmatusega autost välja, sest arvasime, et auto on valesti pargitud. Nii ta mentidest aru saigi ja istus tagasi sisse. Hakkasime edasi liikuma, aga ment tuli järgi. Olime just parki sisse keeramas, kui seda märkasime ja Villu peatas uuesti auto. Hüppas jälle välja, sest ei saanud üldse aru, milles probleem on. Aina sõidab järgi ja tuututab, aga seisma jäädes kedagi mendi autost välja ei tule. Saime käsu edasi sõita. Lõpuks auto pargitud, jäime ootama. Jälle mitte midagi ei toimu. Mõtlesime, mida teha. Villu otsustas autost välja minna. Sellepeale sai õiendada: "What are you doing? Get in the car!" (Mida sa teed? Mine autosse!) Niisiis istusime mõlemad autos ja värisesime. Selgus, et nad olid meile massiga peale lennanud, sest pidasid meid kahtlasteks ja olid meie autot varem näinud täpselt sama koha peal seismas. Esitasid meile mustmiljon küsimust, aga lõpuks jätsid meid rahule. Kui sulle ikka neli menti ja detektiiv peale lendavad, on küll rahvuvahelise kurjategi tunne.

Lisan ka enda tunded siia. Olen Villu. Oli veider, jätsin endast ikka suht lolli mulje, aga pole hullu, vähemalt on nüüd mendis käpp sees. Samal ajal, kui detektiiv kontrollis oma autos, kas mu jutt peab vett, rääkis üks politseidest meiega muhedalt juttu ja uuris Eesti ning ühe filmi kohta, kas seal mängis eestlane. Filmi me ei teadnud, kuid filmis mänginud mehel oli vene nimi. Ütlesin, et ilmselt venelane ja hakkasin Eesti ajaloost rääkima :)

Lõpuks siis pääsesime parki oma pikalt vesistatud muffineid sööma ja limpsi kaanima. Pargis nägime esimest korda selliseid armsaid värvilisi papagoisid, kes lendasid puult puule ainult paari kaupa.

Rainbow lorikeet

23.08 Pühikisime lõpuks Brissi tolmu jalgeilt. Olime seda hetke juba kaua oodanud. Kõiki oma pabereid ei jõudnudki ära oodata, aga õnneks leidub Austraalias abivalmeid kaasmaalaseid. Suundusime sooja põhja.

Surfers Paradise ja Byron Bay

Tegelikult millegipärast tundub Brisbane kuidagi kole linn, kui mitte rääkida päris kesklinnast, mis on nagu iga kesklinn ikka oma suurte majadega :D Ülejäänud majad on vanad, räämas, koledad, lipp-lipi peal ja lapp-lapi peal. 14. augustil põrutasime kaardipealt vaadates alla Gold Coastile Surfers Paradise'i. Vesi oli päris külm. Mina polnud veel ookeanit näinud ja see tundus jõhker. Ookeani võimsus on päris uskumatu, mida Eesti merega ei annagi võrrelda. Eesti mere lained on nagu mingid basseini lained :D

Täiesti üllatuslikult juhtus olema Liisil sünnipäev ja ma kinkisin talle kuivatatud liha, sest talle meeldib kuivatatud liha. Päris hea oli. Liisi sünnipäeva tähistasime linnast väljas ühes karavanipargis meie enda autos. Sõitsime linnast välja, sest linnas sees oma autos ööbida ei ole kuskil. Niisama ei tohi kuskil olla. Tegelikult linnast väljaski tohib ööbida kindlates kohtades. Paljudes kohtades on sildid üleval, et ööseks jääda ei tohi.

Jalutasime poodi, jäime pimeda peale. Liis ühel hetkel madalam kui muru, et kuule kajakasuurused nahkhiired lendavad siin. Ma olin, et pfff...ea jutt, nahkhiired on väiksed, tuvist ka väiksemad. Enne ei uskunud, kui ise ka nägin :D Ulme.

Teate, mulle meeldivad need inimesed siin, nad on toredad ja abivalmid. Küsisime ühelt naiselt, kus lähim pood on. Ta seletas pikalt, andis oma numbri, kui me ikka üles ei leia ja ütles, et ta viiks meid hea meelega autoga ära, kui pätid poleks ta autot laenanud.

15.08 Läksime edasi veel allapoole Burleigh Headsi linna ja otse randa, sest ilm oli ilus. Mina oma klassikalisuses tõmbasin ujumispüksid jalga nagu Eestis, ainult et ma olin ainuke, kes oli reaalselt ujumispükstega, mitte shortsidega nagu teised. Veits veider oli. Õnneks me ei jõudnud kaua seal rannas olla, sest ühel hetkel tuli mingi meeletu tuul ja ookean hakkas möllama. Midagi erilist ei juhtunudki, lihtsalt tuul läks tugevaks. Liis ütles, et ta ei tule minuga enne randa, kui mulle shortse ei osta. Olin tegelt sama meelt, mulle endale tundus ka, et ma olin seal aluspükste väel.

Ilmselgelt hakkas juba õhtu tulema, sest siin läheb pimedaks umbes kell 17.31 ja meil oli jälle mure, kus magada. Raha me magamise eest muidugi maksta ei tahtnud ja lähtuvalt sellest mõtlesime, et pargime auto ühe suure kaubanduskeskuse parkla kõige pimedamasse nurka. Üks mure on, kus magada, aga teine mure, mis sellega käsikäes käib, on kus number ühte ja kahte teha. Oli tulemas öö ja läksime sinna pimedasse nurka magama. Liis ei saanud tegelt eriti magada, kuna ta arvas, et keegi tuleb meid ära ajama ja ei pidanudki kaua ootama. Mina muidugi magasin sellel hetkel juba hambad laiali. Ühel hetkel Liis näeb üha lähenevat kollase vilkuri tulevihku ja opladii, oligi turvafirma kohal ja lasi mitte auto tuutu, vaid sellist mahedamat tuutu, et me seal kardinate taga šokki ei saaks. Tõmbasin siis vuplid jalga ja läksin vaatama, milles asi. Vastas oli väga sõbralik hindu, kes ütles, et sorri sõbrake, aga te ei tohi siin olla. Soovitas muid pimedaid tänavaid seal pool. Läksime neid otsima ja lõpetasime ookeani ääres kesklinnas, kuhu me tegelt juba varasemalt olime silma peale pannud, kus võibolla saaks magada. Saigi. Vedas.

16.08 Järgmisel päeval käisime Burleigh Headsi rahvuspargis, mis oli seal samas kõrval ja siin on mõned pildid sellest.

Peale rahvusparki võtsime suuna veel alla poole Byron Baysse, sellisesse hubasesse hipihõngulisse linna (Liisile hullult meeldis), sest seal on kõik hipi: autod, inimesed, poed, rattad, rand, ookean ja asfaltee ka. Läksime seal hostelisse, sest kolmas mure on see, et vahepeal on vaja ennast ja riideid pesta ka. Õhtul tegime mõned siidrid ja vahtisime linnapeal. Vahemärkus: alkohol on siin kallis!

17.08 Käisime vahtimas Cape Byronis, mis on Austraalia idapoolseim mandri tipp. Sealne elamus lõppes sellega, et nägime haikala ujumas rõõmsalt ja hiljem sealt paarsada meetrit eemal ca 10 delfiini, millest pooled läksid nurga taga olevate surfiõplilastega suhtlema. Delfiinid rääkisid delfiinikeeles.

Ööbisime suure maantee lähistel "rest areas", mis on selline riigi poolt ehitatud puhkeala autojuhtidele.

Osades puhkealades on olemas grillid, lauad, vesi, WC ja isegi dušš. See, kus meie ööbisime, seal dušši ei olnud, aga see eest mõnus koht magamiseks ja toidu valmistamiseks. Neid alasid kasutavad paljud reisijad. Selle puhkeala nimi oli Yelgun rest area. 18.08 Kärutasime Crabbes Creeki randa. Seal oli jahe ja tulime peaaegu kohe ära. Siin on pilt randa sisenemise kohast koos toreda maohoiatusega :)

Sealt suundusime edasi Brunswick Headsi sadamasse ja mugisime seal hästi populaarset Fish and Chipsi.

Ilmselgelt meil jäid kalast ja tsipsist kõhud tühjaks ning tegime paar lihatükki omale õhtusöögiks. Kaks prantsuse tüdrukut tegid ka parajasti seal süüa, tundus, et nad vaatasid meid nagu me poleks varem süüa saanud. Ei tea miks :)