Sunday, September 22, 2013

Seiklused põhjas

Tööotsimine on endiselt veel teema. Oleme lennanud farmidesse lihtsalt peale ja küsinud tööd, sest tundub, et peab agressiivne olema, muidu asja ei saa. Päkkereid (seljakotireisijaid) on palju ja võitlus käib. Siin pidavat nii olema, et praegu on veel tööd vähe, aga novembris ja detsembris on tööd nii palju, et päkkereid on lihtsalt puudu. Saime jutule Kairi linna lähistel Peteriga, kes peab kartulifarmi. Tal oli olemas positiivne kogemus eestlastega ja jutt oli paljulubav, võttis isegi meilt numbri. Leppisime kokku, et kahe nädala pärast, kui tal umbes kartuli korjamine võiks alata, sõidaksime uuesti tema juurest läbi ja uuriks olukorda. Nii tegimegi, kuna ta ilmselgelt ju ei helistanud vahepeal. Kohapeale jõudsime, siis vaatasime, et põllud on kartulitest juba tühjad ja mitte ühtegi hingelist farmis kohapeal ei ole. Tõdesime pettumust ja läksime edasi. Aga nii siin ongi. Tundub, et üks põhilisi lauseid, mis farmerite suust kostub on, et paari nädala pärast ilmselt on tööd. Ja kui ütled, et tavai, lepime kokku, et me oleme kahe nädala pärast kohal, kui töö hakkab, siis on niu niu. Ei saa sa midagi kokku leppida. Peab koguaeg seljas elama nagu väike aff, raisk. Mõnes mõttes on arusaadav, viskaks kopa ette küll, kui iga päev mingid päkkerid tüütavad. Eriti hull veel, kui mingit prantslased või itaallased tüütavad. Neist ei saa mitte sittagi aru ka. Paljud farmid on selle olukorra vältimiseks pannud omale sissesõidu juures aedade peale suured sildid, et TÖÖD EI OLE.

Meie esimene kohtumine Austraalia ämblikuga.

30.08 Vaatamata sellele, et tööd veel ei ole, on siin ikkagi tore :) Ja ärge te muretsege, me oleme enda seljataguse ilusti ära kindlustanud, et me saame endiselt veel poest süüa osta ja autosse bensiini ka. Sellest lähtuvalt võtsimegi nädalavahetuseks aja maha ja seadsime ennast Tolga hostelisse sisse, et saaks ennast pesta, pesu pesta ja sotsialiseeruda teiste päkkeritega. Tolga hostel oli tegelikult tööhostel, aga me ei pannud ennast kirja tööotsijatena, kuna me endiselt arvame, et me leiame töö ise, sest tööhostelisse peab liiga palju raha maksma, kui nad sulle töö leiavad. Samuti ei paku nad enamjaolt pidevat tööd. Võib juhtuda, et pead enamuse nädalast passima, kuna tööd ei ole. Aga suur miinus, hostelile pead samal ajal ju raha ikka maksma seal ööbimise eest, kuna sa oled ju nendega lepingu sõlminud. Tolga hosteli perenaine oli nagu orjapidaja. Karm ja vastik. Vaatas sind sellise pilguga, et sa oled viimne kui kõnts, tule siia, ma sind veel õpetan seal tagatoas. Terve hostel oli täis silte, mida teha ei tohi ja kui eksid, siis saad trahvi 30 dollarit. Hosteli külalised pandi hostelis tööle. Ilmselt vist ainult need, kes olid ennast tööotsijatena kirja pannud, aga ma usun, et kui me oleks Liisiga seal kauem olnud, siis oleks me pidanud ka hostelit koristama hakkama. Igaljuhul, kui hostelist välja kolisime, siis pidime enda toa ise ära koristama. Linad pesuruumi viima ja prügi välja viima. Suht naljakas, oleks siis hosteli toa hind ka madal, kuna pead ise koristama aga ei. Orjapidaja naise unelm. Ma läksin küsima, mis kell järgmine päev hostelist lahkuma peab, siis ta vastas mulle näpuga suunates, suu pähkleid täis, et seal seinapeal on reeglid. Seal on kõik kirjas. See siis selleks, teised inimesed olid seal toredad ja hostel ise oli tegelikult kena. Hostelis oli isegi üks eestlane, Merilin nimeks. Pärnust teine.

Kui oma kassi pole, siis ajab Tolga hosteli kass ka asja ära.

Tundsime vahepeal, et ilm on veider. Varjus oli külm ja päikse käes palav. Ei tea. Aga 5 km eemal Athertoni linna me läksime sellegipoolest, olime juba otsaga linnas, kui ühel hetkel vaatan raisk 10cm läbimõõduga ämblik on mu lahtise küljeakna peal. Kerisin akna kinni kiiremini, kui seda reaalselt oleks olnud võimalik teha, tõmbasin auto kõrvale, Liis juba keksis kõrvalpingil, hüppasime autost välja, et see elukas maha lüüa. Aga peletis pani jooksu, tegime kapoti lahti ja kasutasime vett, et ta sealt välja peibutada. Ühel hetkel tuligi, ma ka juba peaaegu keksisin nagu väike plika, sest krt, sellised ämblikud enam nunnud ei ole :D Ainuke asi, mis mul käes oli, oli veepudel. Virutasin siis kõmaki peale sellele ämblikule ja tee mis tahad, pool ämblikku jooksis minema, teine pool sai surma. Targemad siin räägivad, et seda ämblikut kutsutakse "Huntsmaniks". eesti keeles "Jahimees".


2.09 Kolisime hostelist välja esmaspäeva hommikul. Shoppasime Athertonis omale tööriideid ja läksime Kairi rest areasse ööbima. Otsustasime shopata omale veel ühe vajaliku asja. Gaasigrilli! Päris luks värk. Me saame nüüd igal pool teha omale sooja sööki, kohvi. Kõike. Ainuke miinus, ilmad on siin sitaks kätte ära läinud. 16 kraadi ja vihma sajab iga päev.


3.09 Vaatamata ilmale, otsisime me tööd endiselt ja panime isegi enda kuulutuse internetti üles. Tuligi üks kõne Bryani-nimeliselt mehelt. Häälest veits tagasihoidlik aga sõbralik ja pakkus tööd piimafarmi. Plaksutasime käsi ja leppisime kokku, et kohtume ja vaatame asja üle. Ta asus Athertonist ca 30 minuti autosõidu kaugusel Malanda metsade ja mägede vahel. Meie GPS igaljuhul ei tundnud isegi ta tänavanime.

4.09 Sõitsime Malandasse ja sealt läksime edasi mälu järgi. Vaatasin enne Google Mapsist järgi. Malandas ei saanud Google Mapsi kasutada, sest Vodafone'il ei olnud levi. Jõudsime kohale, tip-top, töö on lehmade lüpsmine ja enne ATVga neid mööda põldu tagaajamine, et nad aru saaks, et lüpsiaeg on. LAHE. Ma olen alati tahtnud lehmade lüpsmist proovida ja ATV sõit on nagu kirss tordi peal. Ainuke asi, mis tundus kaheldav oli see, et kui lehma tissidele imureid külge toppisid, siis tegid sa seda nende selja taga ja võis juhtuda, et lehm kuses ja sittus sind sellel ajal täis. Rõõm missugune. Noh, vähemalt seda rääkis Bryan. Ta näitas meile ka, kus me ööbima hakkaksime. Täiesti oma maja, vana logu, suur ja tühi, uksed-aknad lukku ei käi, aga näed lauda lähedal, mäe tipus ilusa vaatega põllule lehmade keskele. Märkasin dirt bike mootorratast seismas vahepeal. See ei olnud Bryani oma. Keegi oli selle sinna jätnud. Kujutasin juba ette, kuidas ma sellega sõidan. Aga enne oli vaja maja üle vaadata ja rääkida töö tingimustest. Selgus, et töö hakkab kell 4.30 öösel või siis hommikul, kui tuleb ATVga lehmad kohale kutsuda. Teine lüpsihetk on kell 15.30, kui tuleb jälle lehmasid kutsuma minna. Vahepeal päeval tuleb ka igast asju teha jooksvalt ning palk selle eest nädalas 250 dollarit näkku. Bryan pakkus, et me võime hommikul proovida seda tööd ja siis otsustada. Magada võisime öö selles majas mäe tipus, mis oligi mõeldud töötajatele. Mingil põhjusel me ütlesime, et olgu nii ja järgmisel hetkel olimegi Liisiga kahekesi ootamas tööle minekut. Ma olin väga põnevil lüpsitöö pärast. Tahtsin proovida. Läksime majja sisse ja esimese asjana köögis astusin 5 cm pikkuse jämeda prussaka laiaks. Libistasin raipe talla alt ära kuskile ääre vastu. Päev läbi oli sadanud, kraade oli endiselt 16 ja tuli öö. Väljas oli ka mingi meeletu tuul hoo üles võtnud ja puhus nii, et maja ragises. Prussakad olid seina sees. Mida öömaks läks, seda rohkem ka majas kummitama hakkas. Aga õnneks tuul oli nii kõva, et kummitusi ei kuulnud. Vedas ka, et telekas oli. Vaatasime öö läbi telekat, kuni tööle pidime minema, sest magada ei olnud seal võimalik. Hommikul silmad punased peas läksime karjatasime lehmad kottpimedas ATVga põllult lauta ja leppisime Bryaniga kokku, et see töö ikka ei ole meie jaoks. Ja nii lõppeski meie laudaseiklus. Põhjus, miks me ei jäänud sinna oli selles kummitustemajas ja väikses palgas. Lahkuda oli kuidagi kurb, kuna Bryan oli tegelt täiesti normaalne tüüp, naiseta ja üksi keset niitusid oma 400 lehmaga. Ta ilmselt ei olnud seda karjääri omale valinud, kuna ütles, et on siin samas üles kasvanud ja isa-ema äri üle võtnud mingil hetkel. Ma tahaks kindlasti veel lehma lüpsmist proovida. Tundub endiselt põnev.

Kummitustemaja

Mis on pildil valesti?

 Vaade lehmade keskele

Malanda postkontor

Seesamune mootorratas, mida ma silmasin seal vahepeal. Üritasin seda käima saada, kuid ei saanud, sest tunda oli, et gaasitross oli katki. Muidu käima vändates lubas küll, oleks saanud veidi gaasi peale anda oleks käima läinud. Võtsin gaasi lahti, et vaadata, kas saab trossi ära parandada, kuid ei saanud. Täitsa puru oli.


6.09 Järgmisel päeval, Athertoni linna servas Rotary rest areas hommikust süües, kohtusime Rickyga, kes oli kaotanud paar aastat tagasi kolm generatsiooni peetud farmi, kuna ta oli palganud omale tööle mingi naise, kellele kuidagi olid antud kõik firma volitused ja tasapisi kantis firmast raha välja mingi skeemiga, kuni ühel hetkel koputas maksuamet Ricky uksele, haaras munadest ja ütles, et nüüd on kõik. Pikk võitlus ja möll, kohtud värgid ja mitte midagi. Ricky kaotas suure farmi, pere, kodu. Kõik asjad. Ja nüüd elab ta mingis räpases korteris, on kuskil autojuht ja pettunud Austraalia riigisüsteemis ja kõiges. Kui ma küsisin ta käest, et aga hakka uuesti kuidagi pihta, siis vastas ta selle peale, et milleks, kui see on võimalik minult järgmisel päeval lihtsalt ära võtta ja riigi poolt sa mingit tuge ei saa. Peale seda arutasime pikalt maailma asju ja kuulsime esimest korda kohalikult inimeselt, et ega see Austraalia nii roosiline koht polegi, kui Euroopast paistab.

Saint Andrews cross spider

Näljane kalkun tuleb ka läbi aknaklaasi

2 comments:

  1. Mõnus esmaspäevahommikune lugemine, hea algus nädalale. Aga RIP pool ämblikku!

    ReplyDelete