Tagasi Brisbane'is

19.08 Meie tore kõrvalepõige sai läbi ja pöördusime tagasi Brissi, et viia lõpule oma paberimajandus. Paberimajandus on siin selline, et igat asja peab ootama 10-28 tööpäeva ja paberid saadetakse sulle tigupostiga, mis tähendab omakorda, et pead omama püsivat elukohta ja selle kinnituseks pead omama panga elukohakinnitust ja selle jaoks pead omama elukohta jne... nii, et enne võid pensionile jääda, kui oma paberimajanduse korda saad.

Kuna vahepeal selgus, et auto konditsioneer ei tööta, siis pidime paar päeva kulutama aega selle parandamisele. Ise küll ei parandanud, aga see koht, kus autot parandati, oli täielik pommiauk ja seega pidime kaks päeva lihtsalt passima. Kaks päeva, sest esimesel päeval lasi taivaanlase usaldusväärne mehaanik meid üle, sest talle saabus ootamatult konteinersaadetis Hiinast koos naise ja lapsega :D Õnneks nüüd on konditsioneer korras ja saame hambad härmas mööda Austraaliat ringi kärutada. Tegelt ma ei teagi, kas oleme hetkel rohkem konditsioneeri või soojapuhurit kasutanud :D

21.08 Brissis mõtlesime ennast natuke paremini kultuurioludega kurssi viia ja käisime City Hopperiga jõel sõitmas. See on turistidele mõeldud (mida kasutavad hoolega kohalikud) väike paat, mis tiirutab Brissi jõe minisadamate vahel.

City Hopper väljast

ja seest

Ühes peatuses hüppasime maha ja jalutasime mööda vihmametsarada, mis viis meid pühamuni.

Nepalese Peace Pagoda

Siis ihkas hing juba ekstreemseimaid elamusi ja hüppasime linna vaaterattale.

Õhtul tegime grilli ja chilli South Bankil, kust avaneb tapeedilik vaade Brisbane'ile.

22.08 Järgmisel päeval mõtlesime veel viimast korda külastada oma koduparki New Farmis. Ostsime poest muffineid ja sõitsime kohale. Parkisime auto oma vana hää koha peale, kui äkki kostus tagant politsei viuu, viuu. Villu hüppas ehmatusega autost välja, sest arvasime, et auto on valesti pargitud. Nii ta mentidest aru saigi ja istus tagasi sisse. Hakkasime edasi liikuma, aga ment tuli järgi. Olime just parki sisse keeramas, kui seda märkasime ja Villu peatas uuesti auto. Hüppas jälle välja, sest ei saanud üldse aru, milles probleem on. Aina sõidab järgi ja tuututab, aga seisma jäädes kedagi mendi autost välja ei tule. Saime käsu edasi sõita. Lõpuks auto pargitud, jäime ootama. Jälle mitte midagi ei toimu. Mõtlesime, mida teha. Villu otsustas autost välja minna. Sellepeale sai õiendada: "What are you doing? Get in the car!" (Mida sa teed? Mine autosse!) Niisiis istusime mõlemad autos ja värisesime. Selgus, et nad olid meile massiga peale lennanud, sest pidasid meid kahtlasteks ja olid meie autot varem näinud täpselt sama koha peal seismas. Esitasid meile mustmiljon küsimust, aga lõpuks jätsid meid rahule. Kui sulle ikka neli menti ja detektiiv peale lendavad, on küll rahvuvahelise kurjategi tunne.

Lisan ka enda tunded siia. Olen Villu. Oli veider, jätsin endast ikka suht lolli mulje, aga pole hullu, vähemalt on nüüd mendis käpp sees. Samal ajal, kui detektiiv kontrollis oma autos, kas mu jutt peab vett, rääkis üks politseidest meiega muhedalt juttu ja uuris Eesti ning ühe filmi kohta, kas seal mängis eestlane. Filmi me ei teadnud, kuid filmis mänginud mehel oli vene nimi. Ütlesin, et ilmselt venelane ja hakkasin Eesti ajaloost rääkima :)

Lõpuks siis pääsesime parki oma pikalt vesistatud muffineid sööma ja limpsi kaanima. Pargis nägime esimest korda selliseid armsaid värvilisi papagoisid, kes lendasid puult puule ainult paari kaupa.

Rainbow lorikeet

23.08 Pühikisime lõpuks Brissi tolmu jalgeilt. Olime seda hetke juba kaua oodanud. Kõiki oma pabereid ei jõudnudki ära oodata, aga õnneks leidub Austraalias abivalmeid kaasmaalaseid. Suundusime sooja põhja.