Whitsunday

Alustuseks pean mainima, et Austraalia kärbsed on natuke teistsuguse kasvatusega. Harilik keskmine Eesti Harju hall tuttkärbes on suhteliselt tagasihoidlik nagu eestlane ise. Ajad ära, siis ta läheb kahetseb kuskil nurgas natuke ja tuleb tagasi mõne aja pärast. Aga need Austraalia kärbsed ei kahetse midagi. Pead kaks korda ära ajama, siis raibe teeb su nina ees väikse tiiru ja maandub kohe sama koha peale tagasi.

18.09 Nüüd algas meie kahenädalane puhkus ja olime teel Whitsunday poole, natuke möödas Home Hillist, viskab auto järsku tulukese spidomeetrile püsti, et mootor on liiga kuum. Tõmbasin teepervele, et vaadata, milles probleem. Mingi junn lasi mingit vedelikku kuskilt läbi, kuid oli aru saada, et ilmselt on radikas asjaga seotud. Nojah, mis teha. Olime Home Hillist ca 10 km kaugusel ja võtsime suuna sinna poole, sest ma teadsin, et seal on autoremondi töökoda, olin seda seal varem näinud, kui seal peatusime. Auto lubas meil sõita kuskil paar kilomeetri enne, kui mootor kuumenemismärke hakkas näitama, siis pidime jälle teepervele tõmbama ja ootama millal atribuutika jahtub. Selles mõttes läks hästi, et just enne auto katkiminekut olime me püstloodis kitsast mäest üles sõitnud, et Mount Inkermani vaateplatvormile saada. Poleks just kõige lahedam olnud, kui keset mäge mootor üle oleks kuumenenud. Hah. Igaljuhul, jõudsime siis Home Hilli rest areasse, uurisin ja puurisin, et äkki saab ikka selle probleemi kuidagi ise lahendatud ja peaaegu saigi. Jahutusvedelik oli radiaatorist täiesti otsas. Lippasime bensukasse ja ostsime jahutusvedelikku. Mürasin seal auto kallal ja tuli mulle appi Robert, kes on endine torumees, kuid jagab autodest kah, sest isa tal oli automehaanik ja poeg pidi ka olema. Igaljuhul valasime jahutusvedeliku radikasse ja selgus, et salongi soendaja on katki, see pritsiski vedelikku välja. Aga ei hullu, Robert otsis oma karavanist riistad, klambrid ja kõik muu vajaliku, et salongi soendaja lahti ühendada ja torud kinni kruttida. Üks klamber jäi puudu ja ta tõi oma karavanist traadist riidepuu, mille katki lõikas ja millega toru kinni keerasime :) Sellised Austraallased siis. Igaljuhul saime seal lähedal järgmise päeva hommikuks remondiaja ja lõunaks lubas auto korda teha ja nii oligi. Plekkasime 120 dollarit ja sõit Whitsunday poole võis alata.

Mount Inkerman

19.09 Teist korda auto katki ei läinud ja päriselt jõudsime ka kohale Airlie Beachi linna. Tore väike linnake ookeani ääres, sõitsime igalepoole ja igalpool oli äge. Suured sadamad suurte lukskatamaraanidega, väljas 30 kraadi sooja ja hakkas päev jälle õhtusse veerema ning oli vaja leida ööbimiskoht, tasuta ööbimiskoht :) Leidsime oma targast puhkealade raamatust ühe pargi, kus on grillid, wc, dušš ja hakkasime sinna poole liikuma. See oli 20 km eemal melassilõhnalises  Proserpine'i linnas. Kohapeale jõudes selgus, et puhkeala on, kuid kohta karvanidele ei ole, on lihtsalt parkimiskohad. Kuskile mujale minna enam ei olnud ka, väljas oli pime ja jätsime auto sinna parkimiskohale ja magasime seal. Ärkame hommikul üles ja kae uruhiirt, ment oli tund tagasi meile kojamehe vahele lipiku pistnud, millel seisis, et olime ööbinud riigi maal ja trahv 220 dollarit. Aega maksmiseks 28 päeva. Palju õnne! Saime teada, et terves Whitsunday regioonis ei tohi kuskil niisama ööbida, ainult kindlates kohtades nagu karavanipark jne. Whitsunday regioon on kuskil Eestisuurune ilmselt :) Aga ei hullu. Vigadest õpitakse. Oleks saanud muidugi karavanipargis odavamalt ööbida. Hehe.

Airlie Beach

Airlie Beach

20.09 Läksime Airlie Beachi tagasi ja leidsime sealt odava, võrdlemisi luksusliku karavanipargi. WC ja dušširuumid olid täiesti luks. Parem isegi, kui mõnes Eesti SPAs. Dušširuumis käis muusika ja päris hea muusika kusjuures. Oli teleka vaatamise ruum, mida keegi ei kasutanud ja köök, mida kasutasid kõik. Airlie Beach hakkas juba koduseks muutuma. Käisime õhtul linnapeal, sõime pizzat, tsillisime ja vaatasime, mis toimub. Karavanipargis olid pardid, kakaduud, Ansipid (panime ühele linnule nimeks Ansip, sest ta näeb välja nagu Andrus Ansip), papagoid. Papagoidel oli kindel söötmisaeg, kus pakuti neile vees leotatud saia. Võtsid saia pihku ja tüübid lendasid sulle käe peale, pähe ja igale poole. Peaasi, et saia saaks. Üks kakaduu hammustas Liisil näpu katki, kui Liis teda käe pealt söötis, lind tegi valearvestuse. Muidu ilusad linnud aga kui nad häält teevad, siis see on lihtsalt kole. Eesti varestega paras paar. Liis ostis poest spetsiaalse linnusöögi, mida ta ka hoolega kümnele pardile söötis auto juures. Ühel hetkel oli järsku mingi 30 parti meie auto juures ja neid tuli juurde. Mul oli veits häbi ja ma hakkasin neid laiali ajama, sest ümberringi olid ka ju inimesed ja ilmselt nad juba hakkasid vaatama, et johhaidii.

 Rainbow lorikeet

Kakaduu

22.09 Õhtul, kui oli mõõn, siis tahtsime jalutada saarele, kuhu muidu ei saanud. Jalutasime, jalutasime, ilgelt mudane oli, nagu mingi vedela pasa sees astuks. Jõudsime suhteliselt lähedale, kui mingi veeloom Liisi jala suunas rünnaku tegi. Liis arvab, et tegu oli kas veemao või kaheksajalaga. Veemaod on sellised toredad tegelased, kelle mürk on nii tugev, et inimene viskab hammustuse tagajärjel 2 sekundiga sussid püsti.

 Saar

 Vrakk saare kõrval

 Tõusu ajal

 Mõõna ajal

 Mida kõike ka rannalt ei leia

 Teokarpide assortii

Tükike Great Barrier Reefi ehk koralli

23.09 Järgmiseks päevaks olime omale broneerinud Ocean Rafting paadisõidu Whitsunday saartele, kus peatusime Whitsunday Islands rahvuspargis ja läksime Hooki vaateplatvormile valgeranna voolujoonelisust vaatama. Enne seda snorgeldasime ookeanis ja siis sõime külmas rootsi lauas erinevaid asju. Ütleme nii, et päev läks liiga kiiresti. Lõpus, sadamas, lükkas paadimees gaasi põhja ja keeras rooli paremale välja ja tegime poolkummuli suurel kiirusel ringe. Seda teeks veel.

Whitsunday Islands rahvuspark

Whitsunday Islands rahvuspark

Hooki vaateplatvorm, vaade vasakule

Hooki vaateplatvorm, vaade paremale Whitehaveni rannale, kuhu hiljem ka suundusime

Whitehaven beach

Valge, puhas ja mannakreemipehme liiv

Whitehaven beach

Gorilla

24.09 Peale viite päeva Airlie Beachil olemist ei tahtnud niiväga sealt enam ära minna, sest seal oli hea :) Asjad olid paigas. Aga vaatamata sellele pidime hakkama tagasi liikuma ülespoole, kuhu meile oli pakutud papaiade korjamise tööd. Tegime vahepeal peatuse Bowenis, mis tundus inimtühi lennuväljasuuruste tänavatega linn. Otsisime üles mõned vaateplatvormid ja käisime seal vaatamas.

 Flagstaff Hilli vaateplatvorm

 Horseshoe vaateplatvorm

 Vaade Horseshoe lahele

 Horseshoe lahe kaldal

Õhtuks olime tagasi Home Hillis, kus me olime asjade kokkulangemisel juba kolmandat korda :) Helistasime papaiade korjamise töö asjus, et tööle asumise detaile arutada, kuid mees nimega Hayden ei vastanud. Saatsime talle sõnumi. Kell oli juba pool 6 õhtul. Tund hiljem ikka vastust ei tulnud, väljas oli juba pime, pikutasime oma autos tagaluuk lahti. Järsku tulid meie juurde üks korealane ja kaks sakslast ning pakkusid tomatikorjamise tööd neljaks päevaks, mis sobis ideaalselt, sest see töö oleks kestnud pühapäevani ning esmaspäevast oleks alanud papaiade korjamine. Võtsime töö vastu muidugi. Järgmisel hommikul saime Haydenilt sõnumi, et papaiade korjamise töö lükkub edasi kuu aega. Hehee. Vana raibe. Nii et peab peale neljandat päeva jälle tööd otsima hakkama. Või siis mitte. Hah. Tegelikul on nüüd lugu selline, et me oleme juba kuu aega olnud selles tomatikorjamise farmis, sest me olime lihtsalt nii tublid ja ägedad inimesed, et nad ei saanud meil minna lasta :) Ja tundub, et me olimegi neil tiimist puudu. Liis on tõusnud karjääri jooksul juba korjajast pakkijaks. Mina endiselt korjan ja vahel, kui palju tomateid on, siis aitan neil pakkida ka. Ma koguaeg ei taha pakkida, sest mulle meeldib põllupeal rohkem olla. Ma vist hakkan Eestis farmeriks, sest see on palju ägedam, kui kontoris olla haha :) Farmis töötab 9 päkkerit ja 4 preliiget. Tegu on väikse perefarmiga ja me oleme hullult rahul, et sinna sattusime.

Charters Towers

Woohoo. Liis sai tööle. Samal hommikul peale Rickyga rääkimist leidsime töökuulutuse, kus otsiti naissoost viinamarjapakkijaid. Mina tööle ei saanud, sest ma pole naine. Vaatamata sellele anti lootust, et ma saan ka tööd selles farmis paari nädala jooksul ilmselt viinamarjakorjajana. Töökoht asus ca 400-500 km kaugusel Charters Towersis, mis on suhteliselt lähedal. Olime järgmisel päeval kell 12 kohal nagu ühed korralikud eestlased ikka.

Teel Athertonist Townsville'i

Vahepeal eelmisel õhtul tegime peatuse Townsville'is Civic Guest House nimelises hostelis, mis oli uskumatult kena koht. Saime omale toa, kus oli oma WC, dušš ja külmkapp. Isegi tasuta WiFi oli, kuid see oli ilmselgelt nii aeglane, et kasutada ei saanud. Niipalju erines see tavalisest hotellist, et telekat ei olnud :) Pesime pesu, tegime köögis süüa. Asi, mida hästi ei mõika siin hostelis ja paljudes muudes asutustes on kraanikausid. Kui muidu oled harjunud, et sul tuleb ühest kraanist nii soe, kui ka külm vesi, siis paljudes kohtades on sul sooja ja külma jaoks eraldi kraan. Üks ühel pool kraanikausi äärt ja teine teisel pool. Pool pihku võtad kuuma vett täis ja ülejäänud poole paned külma vett.

Ainuke miinus selles hostelis, paar päeva hiljem avastasime, et Liisi sall on kadunud. Jõudsime järeldusele, et keegi ilmselt lasi salli hostelis rotti, kui see õues kuivas. Kirjutasime veel hostelisse, et nad vaataks, kas on kuskilt välja tulnud, kuid mitte midagi. Salli pole. Nagu vanasõna ütleb, you win some, you lose some. Eesti keeles, et kui sa võidad midagi, siis ka kaotad midagi.

Townsville, vaade hosteli eest

Jätkame viinamarjafarmiga - Saime sooja vastuvõtu osaliseks ca 20 seal juba töötava inimese poolt. Oli hunnik itaallasi, neli inglast, kaks kanadalast, kaks taanlast, üks rootslane ja meie. Osad nendest kuulsid Eestist esimest korda. Sealhulgas ka üks inglane, kes oskas mingit araabia keelt, oli elanud täielikus karupõhhis ja kuulis Eestist esimest korda. Ma saan aru, et Eesti ei ole koguaeg olnud maailmakaardil märgitud aga, kui sa oled noor inimene, kes elab Euroopas ja sa ei tea teist Euroopa riiki, mis ei ole mingi suvaline tühermaa, siis sorri, sa oled minu arust natuke loll. Üks kanadalane teadis isegi sõna: "Tervist". Niipalju siis sellest. Samal päeval tegi Liis tutvust pakkimisega. Tundus täitsa okei, ainult, et niipalju kärvand viinamarju pidi välja lõikama, et ühe 5-kilose kasti pakkimine võttis aega ligi pool tundi. Liis ütles, et ta ei ole nii suuri viinamarjakobaraid varem elus näinud, tõsised elukad. Palganumbrist niipalju, et ühe kasti pakkimisega teenisid ühe dollari ja kolmkümmend senti, mis päeva õpuks viitas sellele, et see töö on peaaegu nagu vabatahtlik töö. Vanemad olijad tegid seal päevas 80 kasti lähedale, teinekord isegi rohkem. Liisi parim tulemus jäi 30 kasti peale. Hea oli see, et me saime ööbida seal samas kohas mangopuu all. Seal oli olemas suur katusealune köögi ja suure diivaninurgaga, mille eest me jällegi pidime kahjuks 50 dollarit renti maksma näkku nädalas. See naine, Marilyn, kes kogu kupatust seal orgniseeris, kes oli ka omanik, oli suhteliselt huvitav inimeseloom. Ühel hetkel võis ta olla su parim sõber ja teisel hetkel näiteks su peale nii kuri, et viskab su mingi toikaga oimetuks. Igaljuhul oli ta pannud püsti suurepärase skeemi, et VEEL vähem raha töötajatele maksta nö rendiraha küsimise kujul. Vahepeal tuli sinna juurde veel inimesi. Hunnik sakslasi, veel üks taanlane ja hollandlane ka näed. Otsustasime kolmandal päeval, et ei ole mõtet sinna farmi jääda, kuna peame poole raha maksma farmi tagasi ja ülejäänud poole eest endale süüa ostma. Siin on poodides selline väga loodussõbralik süsteem kilekottidega. Näiteks on täiesti tõenäoline, et kui sa lähed poodi ostma viite asja, siis sa jalutad poest välja ka viie kilekotiga :) Siin pildil on meie kilekoti saak. Aga positiivne on see, et poes ei pea pakkima sa kottidesse mitte ühtegi asja, selle teeb jooksvalt ära kassatädi. Kui tahad, võid oma augulised kotid kaasa võtta ja ei ole probleemi, ulatad need kassatädile ja ta pakib need täis.

Kui küsite, et kuidas vanad olijad said rohkem kaste teha, siis vastus on lihtne. Neid kontrolliti väga vähe ja nad said rahulikult kehvemat tööd teha, mis tähendas, et nad said kiiremini pakkida. Kehv töö tähendab, et sa jätad palju kärvand viinamarju lõikamata ja pakid kasti nii, et väliselt kõik tundub okei. Uutel olijatel oli kullipilk koguaeg peal nii, et kui üks kärvand viinamari jäi lõikamata, siis pidid selle kasti uuesti pakkima. Kuna selline asi tundus ebaõiglane, siis kolmandal päeval hakkasin ma meile uut tööd otsima, kuid ei jõudnudki midagi leida, kui otsustasime viiendal päeval sealt jalga lasta. Liis teenis nädala jooksul nii palju, et saime ära maksta rendi ja palka ei saanudki. Noh, tegelt oleks pidanud saama, aga see naine tõmbas meil naha üle kõrvade, kui ütles, et ta peab makse ka maksma ja see on niipalju, et palgaraha ei jäägi. Tegelt nii ei ole, jagasime selle alles hiljem ära, kui saime teada, kui palju makse palgarahast makstakse. Tundub, et aususega siin maailmas ikka midagi ära ei tee. Või siiski? Aga, ilmselgelt on Liis nüüd suure kogemusega viinamarjapakkija edaspidi, kui töökogemusest rääkida.

Udune hommik viinamarjafarmis

Sipelgasiilipoiss

Viinamarjafarmi kalkunid

Tulime sealt tulema ja seadsime ennast sisse Macrossan rest areasse, mis oli Charters Towersist ca 20 kilti Townsville'i poole. Täitsa tore koht. Mobiililevi oli hea, naaberkaravani inimesed toredad ja jõgi ka lähedal. Krokodille seal ei olnud. Hea koht, kuhu tööd otsima jääda. Sooja oli päeval meeletult, kuskil 35 kraadi. Istusime kogu aja varjus, kus tuuleiil tundus kohati nagu leiliruumist tulevat. Seal oli olemas ka külm dušš, kus sai ennast jahutamas käia. Kui te kujutate ette praegu sellist eurodušši siis ärge enam kujutage, see oli selline kivimaja kuhu oli ehitatud vetsu ja duššivahed. Dušš oli toru kolme auguga, meenutas sea kärssa, seinaseest välja ulatumas. Aga pestud sai ja tasuta :) 

Paar päeva hiljem hakkasime tegema omale õhtusööki, kui tuli meie juurde täiesti tundmatu vanem mees ja kutsus meid oma juurde külla õhtusöögile. Me olime Liisiga mõlemad veits kohmetud, et misasja, kas keegi tundmatu tõesti kutsus meid praegu õhtusöögile täiesti ilma põhjuseta. Ja nii oligi. Mees jalutas spetsiaalselt meie juurde, et meid kutsuda ja läks siis tagasi oma karavani juurde. Otsustasime ikkagi, et lähme, kuigi kahtlesime, et kuidas me peaks sellises olukorras ikka käituma. Hehe. Tegu oli kohaliku klemmiga, kellel nimeks Stan. Naisest lahutatud ning elab üksi oma karavanis. Tal oli seal lõke, kus potis kees stew (hautis). Selline kemüüse, kuhu sisse oli pandud juurvilju ja liha. Juurde tegi riisi. Küsisime, et kas me oleks pidanud midagi omalt poolt kaasa võtma, millepeale Stan ütles, et te ju olete siin võikuidas!? Oleme siin kogenud palju selliseid hetki, kus oleks hea, kui oleks midagi anda toredatele inimestele, mis on Eestist pärit. Vana Tallinn pidi ka siin päris populaarne olema näiteks :) Sai taaskord räägitud pikalt elust siin ja teiselpool piiri. Järgmisel päeval olime juba jälle Stani juures ja juba targemad, sest Stan ja üks teine kohalik klemm olid mõlemad meile öelnud, et kuulge noored. Kandke selliste ilmadega ikka mütsi, kui päikse käes olete, sest te ei kujuta tegelikult ette, kui tugev see päike on. Võtsime vanemate meeste nõu kuulda, sest pole paremat nõu, kui kohaliku inimese nõu, kes on terve elu Austraalias elanud :) Nad ütlesid, et Eurooplased on täiesti segased. Küpsetavad ennast paljalt sellise päikse käes kogu aeg. 

Stan varem rääkis, et ostis mingi kalli vibu odava hinnaga kuskilt oksjonilt. Ma läksin muidugi põlema, sest vibuteema on hingelähedane ja oskasin isegi midagi kaasa rääkida. Ja Stan otsis oma vibu välja. Ta olla käinud sellega isegi loomi jahtimas, selleks olid spetsiaalsed nooled žileti teravuse otstega. Igaljuhul oli tegu tõsise komposiitvibuga, millel oli sihik, tasakaalustustoru ja päästik, mille sidusid käe külge. Stan ei suutnud uskuda, et kuidas ma suudan nii täpselt nooli ühte punti lasta, kui ma lasen vibuga esimesi kordi seal, et ta isegi ei suutvat nii lasta ja arvas, et ma peaksin asja natuke tõsisemalt võtma hakkama. Ainult, et ta ei tahtnud kuulda võtta, et ma olen ikka mõned korrad vibu lasknud küll, kuid mitte sellist mölakat vibu, vaid tavalist pikkvibu. Igaljuhul hullult meeldis, see lasi nii täpselt ja stabiilselt, et lihtsalt lust oli. Liis lasi ka vibu, aga ühte teist ja ei kõverdanud kätt ning pani ilge litaka nööriga vastu kätt ja tulemust võite alt pildipealt vaadata :) Õhtu lõpetasime taaskord stew ja jutuajamisega lõkke taustal.

Viljar Liis Stan

Vahepeal päeval jätsime ka hüvasti oma naaber karavani inimestega, kellega vahetasime numbreid ja emaile, sest nad olid toredad austraallased. Isegi kuidagi kurb oli natuke, kui nad läksid heh.

Veetaseme post üleujutuste ajal

Vesi võib tõusta raudteesillani

Päevane Macrossan

Öine Macrossan

Järgmisel hommikul helistasime ühte pawpaw puuvilja farmi Haydeni-nimelisele meesterahvale, kellele me olime varem ka helistanud, kuid siis ta ütles, et me helistaks talle uuesti kahe nädala pärast, mis oligi nüüd. Selgus tore uudis, et tal just vabanevad paar töökohta pawpaw korjajale kahe nädala pärast ja me saame selle töö, kuid peame endast ikka selle kahe nädala jooksul talle märku andma, et me ikka endiselt huvitatud oleme. Peame kätt pulsil hoidma ühesõnaga. Ja nii ongi. Otsustasime, et puhkame hullult palju selle kahe nädala jooksul ja sõidame veel pisut alla poole Airlie Beachi ja sealt edasi Whitsunday saartele.