Friday, October 4, 2013

Charters Towers

Woohoo. Liis sai tööle. Samal hommikul peale Rickyga rääkimist leidsime töökuulutuse, kus otsiti naissoost viinamarjapakkijaid. Mina tööle ei saanud, sest ma pole naine. Vaatamata sellele anti lootust, et ma saan ka tööd selles farmis paari nädala jooksul ilmselt viinamarjakorjajana. Töökoht asus ca 400-500 km kaugusel Charters Towersis, mis on suhteliselt lähedal. Olime järgmisel päeval kell 12 kohal nagu ühed korralikud eestlased ikka.

Teel Athertonist Townsville'i

Vahepeal eelmisel õhtul tegime peatuse Townsville'is Civic Guest House nimelises hostelis, mis oli uskumatult kena koht. Saime omale toa, kus oli oma WC, dušš ja külmkapp. Isegi tasuta WiFi oli, kuid see oli ilmselgelt nii aeglane, et kasutada ei saanud. Niipalju erines see tavalisest hotellist, et telekat ei olnud :) Pesime pesu, tegime köögis süüa. Asi, mida hästi ei mõika siin hostelis ja paljudes muudes asutustes on kraanikausid. Kui muidu oled harjunud, et sul tuleb ühest kraanist nii soe, kui ka külm vesi, siis paljudes kohtades on sul sooja ja külma jaoks eraldi kraan. Üks ühel pool kraanikausi äärt ja teine teisel pool. Pool pihku võtad kuuma vett täis ja ülejäänud poole paned külma vett.


Ainuke miinus selles hostelis, paar päeva hiljem avastasime, et Liisi sall on kadunud. Jõudsime järeldusele, et keegi ilmselt lasi salli hostelis rotti, kui see õues kuivas. Kirjutasime veel hostelisse, et nad vaataks, kas on kuskilt välja tulnud, kuid mitte midagi. Salli pole. Nagu vanasõna ütleb, you win some, you lose some. Eesti keeles, et kui sa võidad midagi, siis ka kaotad midagi.

Townsville, vaade hosteli eest

Jätkame viinamarjafarmiga - Saime sooja vastuvõtu osaliseks ca 20 seal juba töötava inimese poolt. Oli hunnik itaallasi, neli inglast, kaks kanadalast, kaks taanlast, üks rootslane ja meie. Osad nendest kuulsid Eestist esimest korda. Sealhulgas ka üks inglane, kes oskas mingit araabia keelt, oli elanud täielikus karupõhhis ja kuulis Eestist esimest korda. Ma saan aru, et Eesti ei ole koguaeg olnud maailmakaardil märgitud aga, kui sa oled noor inimene, kes elab Euroopas ja sa ei tea teist Euroopa riiki, mis ei ole mingi suvaline tühermaa, siis sorri, sa oled minu arust natuke loll. Üks kanadalane teadis isegi sõna: "Tervist". Niipalju siis sellest. Samal päeval tegi Liis tutvust pakkimisega. Tundus täitsa okei, ainult, et niipalju kärvand viinamarju pidi välja lõikama, et ühe 5-kilose kasti pakkimine võttis aega ligi pool tundi. Liis ütles, et ta ei ole nii suuri viinamarjakobaraid varem elus näinud, tõsised elukad. Palganumbrist niipalju, et ühe kasti pakkimisega teenisid ühe dollari ja kolmkümmend senti, mis päeva õpuks viitas sellele, et see töö on peaaegu nagu vabatahtlik töö. Vanemad olijad tegid seal päevas 80 kasti lähedale, teinekord isegi rohkem. Liisi parim tulemus jäi 30 kasti peale. Hea oli see, et me saime ööbida seal samas kohas mangopuu all. Seal oli olemas suur katusealune köögi ja suure diivaninurgaga, mille eest me jällegi pidime kahjuks 50 dollarit renti maksma näkku nädalas. See naine, Marilyn, kes kogu kupatust seal orgniseeris, kes oli ka omanik, oli suhteliselt huvitav inimeseloom. Ühel hetkel võis ta olla su parim sõber ja teisel hetkel näiteks su peale nii kuri, et viskab su mingi toikaga oimetuks. Igaljuhul oli ta pannud püsti suurepärase skeemi, et VEEL vähem raha töötajatele maksta nö rendiraha küsimise kujul. Vahepeal tuli sinna juurde veel inimesi. Hunnik sakslasi, veel üks taanlane ja hollandlane ka näed. Otsustasime kolmandal päeval, et ei ole mõtet sinna farmi jääda, kuna peame poole raha maksma farmi tagasi ja ülejäänud poole eest endale süüa ostma. Siin on poodides selline väga loodussõbralik süsteem kilekottidega. Näiteks on täiesti tõenäoline, et kui sa lähed poodi ostma viite asja, siis sa jalutad poest välja ka viie kilekotiga :) Siin pildil on meie kilekoti saak. Aga positiivne on see, et poes ei pea pakkima sa kottidesse mitte ühtegi asja, selle teeb jooksvalt ära kassatädi. Kui tahad, võid oma augulised kotid kaasa võtta ja ei ole probleemi, ulatad need kassatädile ja ta pakib need täis.


Kui küsite, et kuidas vanad olijad said rohkem kaste teha, siis vastus on lihtne. Neid kontrolliti väga vähe ja nad said rahulikult kehvemat tööd teha, mis tähendas, et nad said kiiremini pakkida. Kehv töö tähendab, et sa jätad palju kärvand viinamarju lõikamata ja pakid kasti nii, et väliselt kõik tundub okei. Uutel olijatel oli kullipilk koguaeg peal nii, et kui üks kärvand viinamari jäi lõikamata, siis pidid selle kasti uuesti pakkima. Kuna selline asi tundus ebaõiglane, siis kolmandal päeval hakkasin ma meile uut tööd otsima, kuid ei jõudnudki midagi leida, kui otsustasime viiendal päeval sealt jalga lasta. Liis teenis nädala jooksul nii palju, et saime ära maksta rendi ja palka ei saanudki. Noh, tegelt oleks pidanud saama, aga see naine tõmbas meil naha üle kõrvade, kui ütles, et ta peab makse ka maksma ja see on niipalju, et palgaraha ei jäägi. Tegelt nii ei ole, jagasime selle alles hiljem ära, kui saime teada, kui palju makse palgarahast makstakse. Tundub, et aususega siin maailmas ikka midagi ära ei tee. Või siiski? Aga, ilmselgelt on Liis nüüd suure kogemusega viinamarjapakkija edaspidi, kui töökogemusest rääkida.

Udune hommik viinamarjafarmis

Sipelgasiilipoiss

Viinamarjafarmi kalkunid

Tulime sealt tulema ja seadsime ennast sisse Macrossan rest areasse, mis oli Charters Towersist ca 20 kilti Townsville'i poole. Täitsa tore koht. Mobiililevi oli hea, naaberkaravani inimesed toredad ja jõgi ka lähedal. Krokodille seal ei olnud. Hea koht, kuhu tööd otsima jääda. Sooja oli päeval meeletult, kuskil 35 kraadi. Istusime kogu aja varjus, kus tuuleiil tundus kohati nagu leiliruumist tulevat. Seal oli olemas ka külm dušš, kus sai ennast jahutamas käia. Kui te kujutate ette praegu sellist eurodušši siis ärge enam kujutage, see oli selline kivimaja kuhu oli ehitatud vetsu ja duššivahed. Dušš oli toru kolme auguga, meenutas sea kärssa, seinaseest välja ulatumas. Aga pestud sai ja tasuta :) 

Paar päeva hiljem hakkasime tegema omale õhtusööki, kui tuli meie juurde täiesti tundmatu vanem mees ja kutsus meid oma juurde külla õhtusöögile. Me olime Liisiga mõlemad veits kohmetud, et misasja, kas keegi tundmatu tõesti kutsus meid praegu õhtusöögile täiesti ilma põhjuseta. Ja nii oligi. Mees jalutas spetsiaalselt meie juurde, et meid kutsuda ja läks siis tagasi oma karavani juurde. Otsustasime ikkagi, et lähme, kuigi kahtlesime, et kuidas me peaks sellises olukorras ikka käituma. Hehe. Tegu oli kohaliku klemmiga, kellel nimeks Stan. Naisest lahutatud ning elab üksi oma karavanis. Tal oli seal lõke, kus potis kees stew (hautis). Selline kemüüse, kuhu sisse oli pandud juurvilju ja liha. Juurde tegi riisi. Küsisime, et kas me oleks pidanud midagi omalt poolt kaasa võtma, millepeale Stan ütles, et te ju olete siin võikuidas!? Oleme siin kogenud palju selliseid hetki, kus oleks hea, kui oleks midagi anda toredatele inimestele, mis on Eestist pärit. Vana Tallinn pidi ka siin päris populaarne olema näiteks :) Sai taaskord räägitud pikalt elust siin ja teiselpool piiri. Järgmisel päeval olime juba jälle Stani juures ja juba targemad, sest Stan ja üks teine kohalik klemm olid mõlemad meile öelnud, et kuulge noored. Kandke selliste ilmadega ikka mütsi, kui päikse käes olete, sest te ei kujuta tegelikult ette, kui tugev see päike on. Võtsime vanemate meeste nõu kuulda, sest pole paremat nõu, kui kohaliku inimese nõu, kes on terve elu Austraalias elanud :) Nad ütlesid, et Eurooplased on täiesti segased. Küpsetavad ennast paljalt sellise päikse käes kogu aeg. 

Stan varem rääkis, et ostis mingi kalli vibu odava hinnaga kuskilt oksjonilt. Ma läksin muidugi põlema, sest vibuteema on hingelähedane ja oskasin isegi midagi kaasa rääkida. Ja Stan otsis oma vibu välja. Ta olla käinud sellega isegi loomi jahtimas, selleks olid spetsiaalsed nooled žileti teravuse otstega. Igaljuhul oli tegu tõsise komposiitvibuga, millel oli sihik, tasakaalustustoru ja päästik, mille sidusid käe külge. Stan ei suutnud uskuda, et kuidas ma suudan nii täpselt nooli ühte punti lasta, kui ma lasen vibuga esimesi kordi seal, et ta isegi ei suutvat nii lasta ja arvas, et ma peaksin asja natuke tõsisemalt võtma hakkama. Ainult, et ta ei tahtnud kuulda võtta, et ma olen ikka mõned korrad vibu lasknud küll, kuid mitte sellist mölakat vibu, vaid tavalist pikkvibu. Igaljuhul hullult meeldis, see lasi nii täpselt ja stabiilselt, et lihtsalt lust oli. Liis lasi ka vibu, aga ühte teist ja ei kõverdanud kätt ning pani ilge litaka nööriga vastu kätt ja tulemust võite alt pildipealt vaadata :) Õhtu lõpetasime taaskord stew ja jutuajamisega lõkke taustal.




Viljar Liis Stan

Vahepeal päeval jätsime ka hüvasti oma naaber karavani inimestega, kellega vahetasime numbreid ja emaile, sest nad olid toredad austraallased. Isegi kuidagi kurb oli natuke, kui nad läksid heh.

Veetaseme post üleujutuste ajal

Vesi võib tõusta raudteesillani

Päevane Macrossan

Öine Macrossan

Järgmisel hommikul helistasime ühte pawpaw puuvilja farmi Haydeni-nimelisele meesterahvale, kellele me olime varem ka helistanud, kuid siis ta ütles, et me helistaks talle uuesti kahe nädala pärast, mis oligi nüüd. Selgus tore uudis, et tal just vabanevad paar töökohta pawpaw korjajale kahe nädala pärast ja me saame selle töö, kuid peame endast ikka selle kahe nädala jooksul talle märku andma, et me ikka endiselt huvitatud oleme. Peame kätt pulsil hoidma ühesõnaga. Ja nii ongi. Otsustasime, et puhkame hullult palju selle kahe nädala jooksul ja sõidame veel pisut alla poole Airlie Beachi ja sealt edasi Whitsunday saartele.




1 comment: