Tuesday, April 22, 2014

Alla mööda ida kallast 3. osa

19.01 Peale Fraseri saart läksime külastasime täielikus karu... teatud kohas olevat linna nimega Nimbin, sest seda linna teab iga Austraallane ja teab ka iga Austraaliat väisav inimene :) Ja lihtsalt sellepärast, et seal linnas käib meeletu kanepiäri põhimõtteliselt täiesti avalikult. Tahtsime näha, kas tõesti on see võimalik. Ütlesin veel Liisile, et kuule ma ei usu, et siit kanepi ostmine nii lihtne on. Parkisime auto ära, käisime 10 meetrit ja hüüab esimene tüüp: “Maagilisi küpsiseid soovite?”. Olime Nimbinis umbes tund aega ja selle ajal jooksul küsiti ma pakun vähemalt 10 korda, kas me soovime maagilisi küpsiseid või maagilist suitsu või rohtu. Linn ise oli üks lühike tänavajupp ja kogu äri käis politseijaoskonna kõrval. Mnjaa :) Oma olemuselt tõsine hipilinn. Sinna pikemalt vahtima ei jäänud, sest seal ei olnud peale kanepi suitsetamise midagi teha. Käisime kohalikus kunstigaleriis näiteks.

Nimbini peatänav

21.01 Sõites aina allapoole jõudsime teise osariiki, mis oli naljakas. Kuna mingeid märke ega piiri vms ei ole, siis selgus, et me juba varem olime olnud New South Walesi osariigis, kui me Austraaliasse tulime :) Sest, kui me auto omale ostsime, siis me põrutasime mõned sajad kilomeetrid Brisbane'ist allapoole ja täiesti enda teadmata ka teise osariiki :) Seekord sõitsime veel rohkem allapoole järgmisesse linna nimega Forsters. Täiesti mõttetu linn tundus :) Aga vähemalt jooksis laiemat sorti jõgi, mille nimi oli Walli järv millegipärast. Mõtlesime, et teeme kanuuga väikse tiiru seal. Plastmassist kanuu, kollane ja hoopis teistsugune kui need, mida muidu Eestis harjunud nägema. Meie vanad kanuu jõhkardid Liisiga. Kütsime kohe vastuvoolu üles, et hiljem allavoolu rahulikult ilma sõudmata triivida :) Suurt midagi seal jõe peal ei näinud :D Vesi oli sinine.



Seal sai sõita ka vesiratastega, aga voolava jõe peal oli nendega võimatu edasi liikuda. Niisiis valisime kanuu.

21.01 Küll aga järgmine peatuspunkt nimega Hawks Nest oli juba teisest puust, sest seal pidavat olema tavaline näha puu otsas koaalat. Pidime ju sinna minema, sest metsikut koaalat me veel näinud ei olnud. Kohale jõudes parkisime auto ära mingi metsatuka äärde ja hakkasime jalutama. Tegime mingi massiivse tiiru ümber metsatuka, jõudsime auto juurde tagasi ja mitte ühtegi koaalat. Mida hekki! Aga siis Liis vaatab ühe puu otsa auto kõrval: “Kuule Villu, mis asi see seal üleval on, koaala vä?” Ma siis vaatan: “Koaala jah, raisk” Tüüp passis meie auto kõrval puu otsas. Just hakkas liikuma rohkem ladva poole eukalüpti lehti sööma ja siis tuli alla tagasi. Päris äge!

Jah selle pildi peal on koaala!

22.01 Te kõik teate sarja Kodus ja Võõrsil eksole! Noh. Me käisime rannas, kus selle kuulsa sarja rannavõtteid läbi aegade filmitud on :) Ranna nimi on Palm Beach ja asub Sydney äärelinnas mingis rikkurite rajoonis. 





23.01 Veidi tiirutasime Sydneys endas ka ringi, kuid mitte palju. Käisime Harbour Bridge juures, vaatasime eemalt ooperimaja ja käisime suures akvaariumis. See oli äge. Kalu oli palju :) Sydney on ilgelt suur linn, hullult palju inimesi, liiga palju autosid ja kiire-kiire-kiire koguaeg. Me oleme suht maakateks ära läinud siin :) Aga no olgem ausad Tallinn on Sydney linnaga võrreldes ka suht maakoht :D


Rai

Saltwater Sawfish
(Soolasevee saekala)

Dugong

 Haikala hambad

Haikala laps kasvamas haikala muna sees

23.01 Kütsime niipea, kui võimalik sealt minema Sinimägedesse! Saabusime sinna, kui oli pime. Lisaks pimedusele oli seal vihmane ja nii paks udu, et hea kui 10 meetrit ettepoole nägi. Otsisime, kuhu magama jääda ja tee, mis tahad. Mitte kuskile pole magama jääda. On olemas puhkalad aga ööd nendes veeta lihtsalt ei tohi. Täitsa ajuvaba! Sõitsime Sinimägedes edasi-tagasi umbes 100km maha üritades mingid kohta leida ja lõpuks leidsime mingi puhkeala, kus oli ka teisi ööbijaid. Vedukas. Kell oli lähedale 12 öösel. Parkisime auto ära sinna udu sisse kuidagi. Napilt mahtus. Udu oli lihtsalt nii paks. 24.01 Hommikul ärkasime, teised ööbijad kõik läinud. Käisime vetsus, tuleme auto juurde tagasi ja vaatame, et oleme ilusti parkinud auto märgi ette, kus hoiatab öö veetmise eest ning kui seda teed, siis on trahvid soolas. Viskasin nagu põnevusfilmis pilgu auto kojamehe vahele, et näha, kas seal on trahv või mitte. Ei olnud! Huhu. Pakkisime asjad käbe kokku ja tõmbasime lesta enne, kui trahvijad tulevad. Igaljuhul ajuvaba taaskord. Karavaniparki me ei saanud ka minna, kuna nendest kohtades pannakse retseptsioonid hiljemalt kell 18.00 kinni ja kui öösel jõuad, siis tee mis tahad. Magada kuskil ei tohi, saad muidu trahvi. Sellega me enam riskida ei tahtnud, kuna ühekorra juba oleme sellise asja eest trahvi saanud. Päeval avastasime Sinimägesid. Päris võimas! Sinimägede kõrgeim tipp on 1189 m. Meie olime umbes 760 m kõrgusel.









25.01 Tegime nüüd ühe kõva sõidupäeva ja põrutasime Melbourne'i linna kõrvale Coach Road puhkealasse, kus öö mööda saaata. Sealt helistasime ka Villemile ja Meritile (mu sugulane), et nendega kokku saada. Nad töötasid kuskil Melbourne'i kõrval. Järgmisel päeval läksime neile külla ja Villem orgunneeris nii, et me saaksime nende farmis ööbida. Üks Villemi sõber tuli ka sinna varem juba ööbima üheks ööks, aga ta oli seal seda ühte ööd veetmas juba kaks nädalat :D Saime kokku kohalikus kaubanduskeskuses Lilydale'i-nimelises linnas. Peale Villemi ja Meriti oli neil kaasas veel 3 tegelast. Kaks Eesti kutti Märt ja (teise kuti nime hetkel ei mäleta, sorri) ning prantsuse tüdruk kelle nime ka ei mäleta :D Ainult Märt jäi meelde. Jõime kaubanduskeskuses kohvi. Villem ja Merit olid seal kohvikohas juba vanad näod ja kohvimeistriga peaaegu, et parimad sõbrad. Kohvimeister oli vist kuskilt Jugoslaaviast või mingist sellisest kohast pärit. Aga kohvikut pandi juba kinni ning Jugoslaavia tüüp tuli meie juurde ning andis tordi, sest sellel oli kuupäev kukkumas ja nad oleks selle muidu lihtsalt prügikasti visanud. Selle asemel andis meile. Igaljuhul läksime seda siis ühte parki sööma. Prantsuse tüdrukul oli kaasas frisbee (maakeeles lendav taldrik) ja ta oli professionaalne frisbee mängija. Õppisin seal, kuidas TEGELIKULT lendavat taldrikut visata :) Õhtul farmis tagusime Villemiga jõhkralt pinksi. Ilgelt palav oli, aga väga hea oli üle pika aja pinksi mängida. Ma olin põhikooli ajal jörm pinksivend. Lahe. Järgmisel päeval veetsime nende farmis pool päeva ja siis panime leekima, et omale tööd hakata otsima. Järgmistest seiklustest järgmises postituses :)

Lambahunnik. Teel Villemi ja Meriti poole.

Alla mööda ida kallast 2. osa. Frazer Islandi eri.

14.01 Liikusime aga allapoole ja järgmiseks peatuseks sai Hervey Bay, kuid enne tegime peatuse Mysteri Cratersi juures, mis on müstilised kraatrid. Keegi ei tea kuidas need tekkinud on. Neid on uuritud ja puuritud siit ja sealt ja ikka mitte midagi. Vaadake pilti ja mõelge ise :)


Hervey Bays võtsime omale mereäärses karavanipargis karavanikoha ja selgus, et saime kohe päris hea koha. Meri oli 10m kaugusel :) Õhtul püüdsin kala veits. Kala ei saanud. Järgmine päev ka ei saanud. Aga vahepeal võtsime omale väikse kahepäevase reisi Fraser Islandil (eesti k Fraseri saar), mis on üleni liivasaar. Mulda ei ole. Kive ka ei ole. Paari päeva pärast siis tuligi meile buss järgi ja viis meid praami peale. Praamis oli praami kass :) Tundus, et ta oli seal ikka palju aega veetnud. Ühes kohas toolide all oli tema kraapimise koht. Vaip oli ära kraabitud. Kass pai väga ei tahtnud. Üks hetk oli päris veider. Mingi ema oli seal oma lastega ja laps tahtis kassile pai teha, kuid ema tõmbas ta tagasi ja keelas sellise asja täiesti ära. Nii loomavõõralt siis osad lapsed kasvavad. Emad süstivad lastele veidrat suhtumist.

16.01 Saarele jõudes oli päris äge. Ees ootasid meid suured-kõrged 4-rattaveolised bussid, mis on ehitatud liiva sees sõitmiseks. Ees ootas midagi edevat :) Ja nii oligi. See bussijuht-giid oli ikka suht proff vend. Niimodi küttis seal liivateedel ja kirus, kui džiipidega sõitjad ei suutnud mingist nukist üles ronida oma džiibiga :) Mõtlesime ka Liisiga, et äkki rendiks omale džiibi ja läheks ise müttama sinna. Hea, et ei rentinud. Oleks ikka hätta jäänud küll. Osad kohad olid nii liivased, et selline tunne, et jääd jalgupidi ka kinni sinna.

Central stationi (keskjaam) juures

Enne keskjaama jõumist tegime ujumispeatuse Lake Mckenzie juures. Pidi olema ilusa hele-helesinise veega, aga oli hoopis kollase-kollase-rohelise veega, sest palju oli sadanud ja tormanud ja kogu puuködi oli üles keerutatud. Ujuda oli ikka mõnusalt jahutav.


Meie bussijuhi tool

Meie bussid

Et saada Lake Wabby juurde, pidime sõitma mööda 75 miili randa ja kõndima tunnikese mööda metsi ja liivaluiteid.

Frazeri saar on maailma suurim liivasaar

Olime Fraseri saarel kaks päeva. Ööbisime väikses külas, mis oli aiaga piiratud ümerringi. Õhtul kell 21.00 pandi väravad lukku, sest muidu tuleksid dingod külla toitu otsima, kuna neil seal saarel väga palju süüa ei ole. Ja vahel mõned lollid inimesed on neid toitnud ja siis mõned dingod on sellega ära harjunud, et oo, näe, nende olevuste käest saab süüa. Ja siis on vahel osadele inimestele kallale läinud, kuna nad ei saa aru, miks need olevused süüa ei anna.

17.01 Järgmisel päeval meil õnnestuski dingodega silmast silma kohtuda. Frazeri saarel on neid kuskil 200 umbkaudselt. Ootasime 5-käpalisi koerasid, aga nägime hoopis 4-käpalisi. Jõhker pettumus. Aga no juu nad siis ikkagi ei ole veel nii lähisugulased. Jääme ootama paremaid aegu.

Dingo

Kusjuures käisime lennukiga sõitmas seal saarepeal, tundus igavesti põnev. Võinoh, promoti põnevaks, sest midagi vaatamisväärset seal väga näha nagu ei olnudki :D Kui siis ainult 75 miili rand. Kilomeetrites on see 120km puhast randa :) Põnev oli aga lennukisõit ise, sest lennuk oli pisike ja õhku tõusime otse rannalt. Ega siis rand ju sile nagu asfalt pole. Maandusime ka rannal. Veits kõhe oli.

75 miili rand

Kokpit 

Lennuki ja piloodiga

Lendamast suundusime edasi Indian Headsi, mis on suur kalju, ulatudes ühe otsaga merre. Kunagisel aal, kui maailm oli veel mustvalge, triivis suur kõikvõimas kapten James Cook (eesti k Džeims Kukk) oma suure laevaga sealt mööda, tuul rebis purjet väga hullult. Samal ajal oli kaljunuki otsas trobikond tumemustasid aborigeene, üüberkulmude (eesti k suurte kulmude) ja läbilõikavate pilkudega, odad käes, kängurunahast ja õlgedest hoolikalt punutud munandikatted tuules lehvimas (tagaplaanil lendab kakaduu). Aborigeenid olid hullumise piiril, sest ei olnud nad varem midagi sellist näinud, mis sealt ookeani pealt paistis. Ja nii ta oli. (Liisi kommentaar: Viljar ilmselgelt teab, mis tollal seal täpselt juhtus!)



Et kogu seda meeletut ajalugu seedida, võtsime liivase suuna šampuse vannide poole, mis on looduslikud šampuse vannid nagu just ütlesin. Ainult, et šampuse asemel oli ookeanivesi, mis paiskus üle kivise nuki teiselepoole vee uuristatud sügavamasse auku hästi kihiseva ja vahusena. Päriselt oli ka tunne, nagu oleks šampuse sees :)





Peale vanni keerasime nina tagasi kodu poole. Frazeri saare rannal on roostetanud laevavrakk SSMaheno aastast 1935, mil ta tsükloni ajal sinna sattus.




Tegime peatuse Eli jõe ääres, mis kujutas endast allikalaadset voolavat vett. Hästi külm oli, kuid 30+ kraadiga väljas ülimalt kosutav :)


Peidukas

Peale mõnusat jahtust algas teekond tagasi mandrile. Praam tuli meile järgi sellisesse ojja. Ei uskunud, et ta mahub, ...

... aga näe mahtus.


Thursday, April 17, 2014

Alla mööda ida kallast 1. osa

3.01 Ja puhkus läks edasi. Nüüd siis tulime mugavusstsoonist välja ja kolisime ennast jälle autosse sisse, sest hakkasime sõitma lõunapoole Victoriasse. Kilomeetreid sinna umbes 3500, aga me plaanisime teepeal vaadata kõike, mida vaadata annab, seega oli tõenäoline, et kilomeetreid tuleb kokku üle 4000. Võtsime suuna kohe Airlie Beach linna, kust me varem paadiga Whitsunday saartel käisime. Nüüd aga tahtsime lennukiga minna vaatama Great Barrier Reefi ja siis sinna äärde snorgeldama maanduda, kuid selgus kohapeal, et see asi oli täis broneeritud 5 päeva ette. Nii kaua me ei tahtnud ühe koha peal olla ning võtsime Island Gateway karavanipargis autokoha. Saime seal isegi alet, kuna olime varem neil käinud :) Võtsime järgmine päev vabalt ja passisime niisama ning tuuseldasime kohalikus kaubanduses. Korraga sattusime mingisse ulme aborigeeni toodete poodi, kus olid maalid, didžeriduud ja ehted. Kõik olid ägedad. Tundus hea koht olevat kaasa osta mingi mälestus Austraaliast. Alguses mõtlesime, et võtame didžeriduu, kuna sinna sai lasta peale maalida oma Austraalia teekonna erinevate aborigeeni märkidega, aga kuna meie reis oli täiesti poole peal, siis ei saanud päris hästi. Hakkasime maale vaatama ja no krt üks edevam kui teine. Vahtisime maale üle poole tunni ja ikka ei suutnud ära otsustada, millist võtta. Läksime poest ära, istusime randa ja mõtlesime, millist siis ikkagi võtta :) Otsustasime lõpuks ära ja hea veel see, et nad saadavad need maalid üle maailma igale poole tasuta. Ehk saatmise hind oli maali hinna sees. Lahe. Kunstniku nimi on WINJELLA.

4.01 Siin oleme Eungella rahvuspargis 686 meetri kõrgusel merepinnast. Võib öelda, et üsna kõrgel. Püstloodis tee viis sinna pikalt. Kartsime juba, kas auto üldse vastu peab. Pidas küll. Tubli auto jah. Läksime ööbima sinna kuskile taha kaugele metsa, kus olid ainult lehmad. Aga oli WC, mis on ilmselgelt üks oluline asi. Läks aina pimedamaks ja pimedamaks ja kae perra, tuli suur karavanibuss sinna samma, millest välja astus Kendeli-nimeline naisterahvas, 40-aastane. Lapsi oli tal juba hulgim, aga neid ei olnud tal kaasas. Need olid isaga kuskil mujal. Pidavat üksi niimodi reisima. Saime temaga tuttavaks. Järgmisel päeval läksime kohalikku kaubandust toetama ehk turule, kuna oli pühapäev. Siin on enamasti pühapäeviti turud igalpool. Midagi osta ei olnud peale tsillikastme ja troopilise moosi. Ma tegelt tahtsin apelsinivõid ka saada, sest see maitses hästi, kuid meil ei olnud külmkappi, seega ei saanud. Aga naine leti taga andis meile selle kaasa sellegipoolest, sest me olime esimesed eestlased seal ja ta nägi, et ma seda tegelt tahtsin. Hehe. Peale seda suundusime salajasse kohta, mille Kendeli käest teada saime. Kuskil metsasees 1h jalutuskäigu kaugusel pidavat olema üks salapärane ujumiskoht, kus mäe otsast tasapisi kaugelt kaugelt vesi alla jookseb ja siis on ühes kohas üks sügavam auk, kus ujutakse. Raske seletada, vaadake ise.

Eungella rahvuspark

Leia pildilt lehmad 


Leia pildilt Austraalia angerjas ja kilpkonn 

Eungella rahvuspark

6.01 Vahepeal käisime Mackay linnas orhideede näitusel ja ujumas linna keskel olevas tasuta basseinis Blue Water Lagoonis. Lähed sisse ja tšillid. Kasvõi terve päeva iga päev elu lõpuni.

Blue Water Lagoon

7.01 Ilmad hakkasid vahepeal kehvaks kiskuma ja Mackayst ära minnes sadas pikalt ja veel öö läbi ka ühes tee peal olevas puhkealas, kus me olime. Hommikul üles ärkasime, olid meil plätad ära ujunud veega kuskile. Käisime neid otsimas. Leidsime üles. Olid 5 meetri kaugusel autost.

8.01 Saabusime linna Agnes Waters ja otsisime omale kohe telkla. Sattusime päris edevasse eraldatud randa, kus olid megasuured lained. Käisime seal ujumas, vaatamata sellele, et seal hoiatas igasuguste mereelukate eest, mis võivad sulle halba teha ;) tegelikult on need ohud igas rannalaadses kohas ära toodud mingi tabloo peal. Tegime parajasti seal omale süüa grillil ja vaatame, et mida hekki, Kendel tuleb oma karavaniga sinna samma kohta :) Sai jälle elust ja olust pläkutatud. Igaljuhul oli tore taas näha. Öösel magasime, siis kuuslime mingit linnu häälitsemist peaaegu auto juures, no ja ilgelt kõva noh. Vaatasime siis taskulambiga aknast välja. Auto kõrval oksa peal istuvad väiksed öökullid silmad helendasid peas. Lampi liigutasid, siis nad liigutasid pead paremale vasakule :D

Sissepääs randa

Workman's Beach (Töömehe rand) Agnes Watersis

10.01 Järgmine peatus Bundaberg. Täitsa tore linnake vist. Tundus natuke modernsem, kui ülejäänud. Selles linnas on selline tore rannake nagu Mon Repos, kuhu tulid suured merekilpkonnad munema. Ja kuna see aeg, kui me sinna sattusime, siis hakkasid esimesed väiksed kilpkonnad ka munadest välja kooruma. Päris võimas oli. Iga öö käis rannal palju rahvast kilpkonnasid vaatamas ja inimesed pandi kõik gruppidesse. Rannal patrullisid samal ajal kilkonnainimesed ehk kohalikus keeles RANGERID, kes andsid teada, kui miskit toimus. Ehk, kas väiksed kilpkonnad koorusid või suured kilpkonnad tulid rannale munema. Siis võttis üks ranger esimese grupi ja läks nendega randa. Taskulambid ja kõik valgust andvad asjad pidid olema kustus, muidu see võis randa tuleva kilpkonna tagasi ehmatada või kooruvad kilpkonnad valele teele suunata. Meil õnnestus näga kogu paketti :) Alguses nägime kooruvaid kilpkonnasid ja pärast munevat kilpkonna, kes munad tema enda kaevatud auku munes ning pärast augu liivaga kinni kattis ja merre tagasi läks :) Enne, kui suure kilpkonna juurde jõudsime ütles ranger STOP, keegi ei liiguta! Sest seal samas kõrval tulid just väiksed kilpkonnad munadest välja ja liikusid vee poole. Neid oli seal üle 100 väikse kilpkonna, kes läksid suurde ookeani, et kasvada suureks :) Emased kilpkonnad saavad suguküpseks 30 aasta pärast ja tulevad munema täpselt sinna samma randa, kus nad sündisid. Selle 30 aasta jooksul nad rändavad väga palju. Nad käivad ära Lõuna-Ameerika rannikul vahepeal näiteks ja siis tulevad tagasi :)

Loggerhead kilpkonn

Kuna kilpkonna munad on liiva all, siis väiksed kilpkonnad peavad ennast liiva alt välja kaevama, et ookeani saada. Täpselt ei teagi, kuidas nad oskavad ookeani poole minna, aga kui näidata neile valgust, siis nad liiguvad valguse suunas. Tegime meie grupiga sellist trikki, et ranger võttis kaks väikest kilpkonna enda kätte ja lasi kõigil tunda käe peal, kui tugevalt ta oma "labidatega" tõmbas. Hullult tugevad on nad kohe sündides. Seejärel pani ranger inimesed ritta, ühele poole ja teisele poole, nii, et tekkis tunnel veeni. Tunneli keskele pani 4 last jalad harkis seisma taskulambis käes näidates valgust eesoleva inimese poole. Ja siis lasi kilpkonna lahti, kes hakkas valgust näitavate inimeste poole liikuma vut vut vut. Mina olin üks viimastest inimestest vee ääres ja üks väike kilpkonn enne vette minemist läks minu juurest ja puudutas mu varbaid :) Päris liigutav värk. Pisike tilluke kilpkonn.
Nende kilpkonnade nimetus on loggerhead kilpkonn. Nad on tegelikult suhteliselt ohustatud liik, kuna nende ohud on ookeanis kalatraalerite võrgud. Rannal rebased, kes otsivad kilpkonnade mune liiva alt. Rebased toodi siia Austraaliasse, kui Eurooplased seda maad hakkasid omastama 200 aastat tagasi. Suhteliselt loll tegu tegelikult. Rebased sigivad siin hoolega, sest loomasid, mis neid murraks, siin ei ole.

Tavaliselt tulevad väikesed liiva seest välja öösel, aga vahel juhtub ka, et tulevad päeval

Väike loggerhead

Mon Repos rand

Krabi auk Mon Repos rannal