Thursday, April 17, 2014

Alla mööda ida kallast 1. osa

3.01 Ja puhkus läks edasi. Nüüd siis tulime mugavusstsoonist välja ja kolisime ennast jälle autosse sisse, sest hakkasime sõitma lõunapoole Victoriasse. Kilomeetreid sinna umbes 3500, aga me plaanisime teepeal vaadata kõike, mida vaadata annab, seega oli tõenäoline, et kilomeetreid tuleb kokku üle 4000. Võtsime suuna kohe Airlie Beach linna, kust me varem paadiga Whitsunday saartel käisime. Nüüd aga tahtsime lennukiga minna vaatama Great Barrier Reefi ja siis sinna äärde snorgeldama maanduda, kuid selgus kohapeal, et see asi oli täis broneeritud 5 päeva ette. Nii kaua me ei tahtnud ühe koha peal olla ning võtsime Island Gateway karavanipargis autokoha. Saime seal isegi alet, kuna olime varem neil käinud :) Võtsime järgmine päev vabalt ja passisime niisama ning tuuseldasime kohalikus kaubanduses. Korraga sattusime mingisse ulme aborigeeni toodete poodi, kus olid maalid, didžeriduud ja ehted. Kõik olid ägedad. Tundus hea koht olevat kaasa osta mingi mälestus Austraaliast. Alguses mõtlesime, et võtame didžeriduu, kuna sinna sai lasta peale maalida oma Austraalia teekonna erinevate aborigeeni märkidega, aga kuna meie reis oli täiesti poole peal, siis ei saanud päris hästi. Hakkasime maale vaatama ja no krt üks edevam kui teine. Vahtisime maale üle poole tunni ja ikka ei suutnud ära otsustada, millist võtta. Läksime poest ära, istusime randa ja mõtlesime, millist siis ikkagi võtta :) Otsustasime lõpuks ära ja hea veel see, et nad saadavad need maalid üle maailma igale poole tasuta. Ehk saatmise hind oli maali hinna sees. Lahe. Kunstniku nimi on WINJELLA.

4.01 Siin oleme Eungella rahvuspargis 686 meetri kõrgusel merepinnast. Võib öelda, et üsna kõrgel. Püstloodis tee viis sinna pikalt. Kartsime juba, kas auto üldse vastu peab. Pidas küll. Tubli auto jah. Läksime ööbima sinna kuskile taha kaugele metsa, kus olid ainult lehmad. Aga oli WC, mis on ilmselgelt üks oluline asi. Läks aina pimedamaks ja pimedamaks ja kae perra, tuli suur karavanibuss sinna samma, millest välja astus Kendeli-nimeline naisterahvas, 40-aastane. Lapsi oli tal juba hulgim, aga neid ei olnud tal kaasas. Need olid isaga kuskil mujal. Pidavat üksi niimodi reisima. Saime temaga tuttavaks. Järgmisel päeval läksime kohalikku kaubandust toetama ehk turule, kuna oli pühapäev. Siin on enamasti pühapäeviti turud igalpool. Midagi osta ei olnud peale tsillikastme ja troopilise moosi. Ma tegelt tahtsin apelsinivõid ka saada, sest see maitses hästi, kuid meil ei olnud külmkappi, seega ei saanud. Aga naine leti taga andis meile selle kaasa sellegipoolest, sest me olime esimesed eestlased seal ja ta nägi, et ma seda tegelt tahtsin. Hehe. Peale seda suundusime salajasse kohta, mille Kendeli käest teada saime. Kuskil metsasees 1h jalutuskäigu kaugusel pidavat olema üks salapärane ujumiskoht, kus mäe otsast tasapisi kaugelt kaugelt vesi alla jookseb ja siis on ühes kohas üks sügavam auk, kus ujutakse. Raske seletada, vaadake ise.

Eungella rahvuspark

Leia pildilt lehmad 


Leia pildilt Austraalia angerjas ja kilpkonn 

Eungella rahvuspark

6.01 Vahepeal käisime Mackay linnas orhideede näitusel ja ujumas linna keskel olevas tasuta basseinis Blue Water Lagoonis. Lähed sisse ja tšillid. Kasvõi terve päeva iga päev elu lõpuni.

Blue Water Lagoon

7.01 Ilmad hakkasid vahepeal kehvaks kiskuma ja Mackayst ära minnes sadas pikalt ja veel öö läbi ka ühes tee peal olevas puhkealas, kus me olime. Hommikul üles ärkasime, olid meil plätad ära ujunud veega kuskile. Käisime neid otsimas. Leidsime üles. Olid 5 meetri kaugusel autost.

8.01 Saabusime linna Agnes Waters ja otsisime omale kohe telkla. Sattusime päris edevasse eraldatud randa, kus olid megasuured lained. Käisime seal ujumas, vaatamata sellele, et seal hoiatas igasuguste mereelukate eest, mis võivad sulle halba teha ;) tegelikult on need ohud igas rannalaadses kohas ära toodud mingi tabloo peal. Tegime parajasti seal omale süüa grillil ja vaatame, et mida hekki, Kendel tuleb oma karavaniga sinna samma kohta :) Sai jälle elust ja olust pläkutatud. Igaljuhul oli tore taas näha. Öösel magasime, siis kuuslime mingit linnu häälitsemist peaaegu auto juures, no ja ilgelt kõva noh. Vaatasime siis taskulambiga aknast välja. Auto kõrval oksa peal istuvad väiksed öökullid silmad helendasid peas. Lampi liigutasid, siis nad liigutasid pead paremale vasakule :D

Sissepääs randa

Workman's Beach (Töömehe rand) Agnes Watersis

10.01 Järgmine peatus Bundaberg. Täitsa tore linnake vist. Tundus natuke modernsem, kui ülejäänud. Selles linnas on selline tore rannake nagu Mon Repos, kuhu tulid suured merekilpkonnad munema. Ja kuna see aeg, kui me sinna sattusime, siis hakkasid esimesed väiksed kilpkonnad ka munadest välja kooruma. Päris võimas oli. Iga öö käis rannal palju rahvast kilpkonnasid vaatamas ja inimesed pandi kõik gruppidesse. Rannal patrullisid samal ajal kilkonnainimesed ehk kohalikus keeles RANGERID, kes andsid teada, kui miskit toimus. Ehk, kas väiksed kilpkonnad koorusid või suured kilpkonnad tulid rannale munema. Siis võttis üks ranger esimese grupi ja läks nendega randa. Taskulambid ja kõik valgust andvad asjad pidid olema kustus, muidu see võis randa tuleva kilpkonna tagasi ehmatada või kooruvad kilpkonnad valele teele suunata. Meil õnnestus näga kogu paketti :) Alguses nägime kooruvaid kilpkonnasid ja pärast munevat kilpkonna, kes munad tema enda kaevatud auku munes ning pärast augu liivaga kinni kattis ja merre tagasi läks :) Enne, kui suure kilpkonna juurde jõudsime ütles ranger STOP, keegi ei liiguta! Sest seal samas kõrval tulid just väiksed kilpkonnad munadest välja ja liikusid vee poole. Neid oli seal üle 100 väikse kilpkonna, kes läksid suurde ookeani, et kasvada suureks :) Emased kilpkonnad saavad suguküpseks 30 aasta pärast ja tulevad munema täpselt sinna samma randa, kus nad sündisid. Selle 30 aasta jooksul nad rändavad väga palju. Nad käivad ära Lõuna-Ameerika rannikul vahepeal näiteks ja siis tulevad tagasi :)

Loggerhead kilpkonn

Kuna kilpkonna munad on liiva all, siis väiksed kilpkonnad peavad ennast liiva alt välja kaevama, et ookeani saada. Täpselt ei teagi, kuidas nad oskavad ookeani poole minna, aga kui näidata neile valgust, siis nad liiguvad valguse suunas. Tegime meie grupiga sellist trikki, et ranger võttis kaks väikest kilpkonna enda kätte ja lasi kõigil tunda käe peal, kui tugevalt ta oma "labidatega" tõmbas. Hullult tugevad on nad kohe sündides. Seejärel pani ranger inimesed ritta, ühele poole ja teisele poole, nii, et tekkis tunnel veeni. Tunneli keskele pani 4 last jalad harkis seisma taskulambis käes näidates valgust eesoleva inimese poole. Ja siis lasi kilpkonna lahti, kes hakkas valgust näitavate inimeste poole liikuma vut vut vut. Mina olin üks viimastest inimestest vee ääres ja üks väike kilpkonn enne vette minemist läks minu juurest ja puudutas mu varbaid :) Päris liigutav värk. Pisike tilluke kilpkonn.
Nende kilpkonnade nimetus on loggerhead kilpkonn. Nad on tegelikult suhteliselt ohustatud liik, kuna nende ohud on ookeanis kalatraalerite võrgud. Rannal rebased, kes otsivad kilpkonnade mune liiva alt. Rebased toodi siia Austraaliasse, kui Eurooplased seda maad hakkasid omastama 200 aastat tagasi. Suhteliselt loll tegu tegelikult. Rebased sigivad siin hoolega, sest loomasid, mis neid murraks, siin ei ole.

Tavaliselt tulevad väikesed liiva seest välja öösel, aga vahel juhtub ka, et tulevad päeval

Väike loggerhead

Mon Repos rand

Krabi auk Mon Repos rannal

No comments:

Post a Comment