Tuesday, August 5, 2014

Uus-Meremaa pildiblogi

Halloo.

Kes veel ei tea, siis praeguse seisuga oleme juba Eestimaal tagasi ja blogi on ikka vaja valmis kirjutada, sest ega poolikuks ju ikka ei jäta.

Eelmise blogi meenutus igaks juhuks, sest pikk aeg on vahele jäänud. Eelmises blogis avastasime Tasmaaniat ja nüüd juba lendame Uus-Meremaa poole.

30. märtsi õhtupoolikul saabusime Uus-Meremaale. Nagu oleks ikka Austraalias olnud. Järgmisel päeval võtsime sihikule Waimangu Volcanic Valley (Waimangu vulkaaniline org).

 Väljas oli sigapalav, aga vesi ikka auras. Näppu sisse ei julgenud panna, sest tõenäoliselt oleks kõrvetada saanud. Täpset veetemperatuuri enam ei mäleta.

 Vulisemist, keemist ja auramist nägi iga nurga peal.

Minigeiser.

 Inferno kraater. Oleks soovind sisse hüpata. Näeb nii värskendav välja, aga pärast oleks ilmselt keedukana olnud. Temperatuur kõigub 35 ja 75 kraadi vahel.

Õhtul läksime Mitai külla maooride šoud vaatama. Tegemist ei olnud hetkel aktiivse maooride külaga, vaid ainult šou tegemise koht. Rotorua piirkonnas oli ka üks aktiivselt tegutsev Whakarewarewa küla, kus maoorid elavad aastaringselt.


Mitte kõige traditsioonilisem, aga siiski efektne maooride õhtusöök. Maooride traditsioonide poolest oli magus kartul ja küpsetusviis.






Õppisime selgeks ka mõned maoorikeelsed väljendid: 
AOTEAROA - Pika Valge Pilve Maa ehk Uus-Meremaa
HAERE MAI - Tere tulemast!
KIA ORA - Tere

1. aprillil tegime nalja ja jõime kalja. No tegelt mitte. Tegelt sõitsime Hobbitoni külla. Sinna külla siis, kus on filmitud Sõrmuste Isanda ja Kääbiku filmid. Peale Sõrmuste Isanda filme tõmmati kogu Hobbiton maha, nagu seal poleks kunagi midagi olnudki. Kõik oli ehitatud nagunii ajutistest materjalidest. Kääbiku filmide tarvis ehitati kõik uuesti üles. Seekord siis igaveseks.

 Aed. Enamus puu-, juur- ja köögiviljadest on ehtsad. Seal töötavad mitu aednikku iga päev, et kõike seda hooldada. 

Kääbikute onnike.

 Tüng. Sees polnud midagi. Kõik tubased võtted tehti stuudios.

 Vaade Hobbitonile.

Bilbo Bagginsi koobas.

 Vaade koobastele.

Igale pisidetailile on pööratud tähelepanu. Samblikud postidel on tehtud jogurtist, värvist ja veel millestki, mida enam ei mäleta. Isegi lähedalt on raske aru saada, et võlts ja vale värk.

 Sild, millest sõitis üle Gandalf, et sisendeda Hobbitoni (Sõrmuste isanda esimene osa).

Tegime ise ka kääbikuid.

 Rotoruas peatudes paistis meie hotelli rõdult Pohutu geiser.

Õhtul pesime ennast puhtaks Hellsgate muda- ja sulfiidivannides.

Järgmisel päeval põrutasime Whakapapa külla. Ilmselt olete nüüdseks juba aru saanud, et Maoorikeelsed nimed on üsna lustakad. Igatahes Whakapapa küla asub Tongariro rahvuspargis. Tongariro rahvusparki avastama läksimegi.

Leia pildilt inimesed.

Hobbiton tegi oma töö.

3. aprillil jätsime Põhja saare avastamise sinna paika ja tõstsime jala Lõuna saarele. Enne seda tuli teha väike praamisõit.

Vaade Wellingtonile.

Põhja saare kaljud.

Esimene kaader Lõuna saarel

Praamil parkisime ennast mingisuguse india poisiga ühe laua taha. Temal oli probleeme rääkimisega. Ta ei suutnud oma suud üldse kinni hoida. Igatahes praamisõidu lõpul püüdis ta ennast meie autosse suruda. Ütlesime talle viisakalt, et ei tea, kas üldse lähemegi täna õhtu Kaikourasse. Muidugi läksime me sama õhtul Kaikourasse. Teel linna nägime tee ääres tütarlapsi bussiga. Neil oli bensiin otsa saanud. Aitasime tütarlapsed hädast välja ja vahi sa värki, bussist tuli välja ka jutukas india poiss. Veidi piinlik oli, et talle valetasime, aga noh mis teha. Ja ega kaks ilma kolmandata ei jää. Kohtasime jutukat india poissi veel toidupoes ka. 

Mererohi.

Võimas ookean.

Kaikoura küla oli hea koht, kus minna vaalu vaatlema. Niisiis pikalt ei mõelnud, tegime ära.

Meie vaatluspaat.

Kašelott ehk võidisvaal.

Sukeldumise triloogia.

Reis lõppes sadade delfiinide seltsis.


Üks tegi šoud ka.

4. aprillil tegime kõrvalpõike Hanmer Springsi ja sealsetesse termaalbasseinidesse. Järgmisel päeval veeresime Christchurchi. Christchurch oli täielik pommiauk. Kuskile minna polnud ja pool linna oli lagunenud maju täis. Enamasti on selles süüdi 2010-2012. aastal aset leidnud maavärinad. Siiski oli seal üks pisike loomaaed Orana Wildlife park.

Kakaduu

Ahv

Maailmakuulsad kiivid, kelle järgi uus-meremaalasi kiivideks kutsutakse. Pildistasin neid kottpimedas, kuna valges nad poevad kuskile urgu. Ööloomad.

Nunnud kaelkirjakud. Ja vastu vaielda ei saa. Raudselt nunnud.

6. aprillil sai meie Uus-Meremaa tuur läbi. Sealt viis meid Perthi maailma kõige õudsem lennureis. Sellest saate lugeda juba järgmises blogis aasta pärast. Muahaahaaaa.

1 comment: