Wednesday, October 15, 2014

Läänekallas

6.04 Ega see Perthi lennureis nii õudne tegelikult polnudki. Liis sai paar šokki, aga teised ei pannud seda pidevat turbulentsi, kokutavaid stjuuardesse ja veidrat pilooti tähelegi. Igatahes jõudsime läbiraputatult ja õnnelikult Perthi. Lennujaamas selgus tõehetk ehk kas saame auto tagasi või mitte. Läks õnneks. Saime auto peale pikka ootamist tagasi. Alguses tütarlaps läks lihtsalt valesse terminali, sest eeldas, et lend Uus-Meremaalt tagasi Austraaliasse on domestic (siselend) :D Kuna Perthi lennujaam on natuke midagi muud kui Tallinna lennujaam, siis ühest terminalist teise sõitmine võtab aega vähemalt pool tundi või rohkemgi. Ootasime, mis me ootasime, aga saime lõpuks oma seapesa-laadse auto tagasi. Olime ikka naiivselt mõelnud, et kui puhtaks klanitud auto sakslastele anname, siis saame selle veel puhtamana tagasi, aga võta näpust. Pressisime enda kohvrid kuidagi pagassi ära ja hakkasime hotelli poole veerema. Hotelli retseptsioonis oli tore üllatus: üks eesti tüdruk oli seal. Ta oli sama üllatunud kui meiegi, sest ta polnud selles hotellis veel Eestlasi kohanud.

7.05 Hommikul läksime kohe autoremonditöökotta, sest autol oli kumm katki läinud ja saksa piffid sõitsid üle tuhande kilomeetri maha mingi varukummiga, mis oli teistest kummidest väiksem. No neil vedas, et ikka kohale jõudsid. Töökojas selgus, et rehv oli katki läinud tüdrukute lolluse pärast, aga meie ei viitsind nendega enam jaurata ja maksime ise vahetuse kinni. Õnneks ei olnud see mõrv rahakotile. Pärast selgus veel nipet-näpet asju, mis autoga valesti oli. Tegelt mitte autoga, aga inventariga. Üks raamat oli näiteks katki, paar nuga puudu ja tagumine turvavöö katki, aga see ka suhteliselt väike kahjum.

Auto korras, hommikukohv The Coffe Clubis (minu ja Liisi lemmik kohvi ja juustukoogi koht) joodud, šoping Targetis tehtud, hakkasime mööda Läänekallast üles põhja poole veerema. Teepeal nägime ja kogesime igasuguseid huvitavaid asju. Loodus Läänekaldal oli täiesti teistsugune. Meenutab rohkem nagu mingit Inglismaa nõmme või Eesti kidurat sootaimestikku. Aga selle eest oli Läänekallas enamasti palistatud kaunite helevalge liivaga randadega. Ühte läksime lähemalt uurima ka.

 Liiv

Randaminek

Järgmisena sattusime nägema Maa kõige iidsemaid eluvorme. Tegemist on stromatoliitidega, mis on mikroobide kogukonnad. Vanimad fossiilid pärinevad 3400 miljoni aasta tagant. Need, mida meil õnnestus näha on kasvanud 3500 aastat.

 Stromatoliidid

Midagi põnevat seal järves toimus, sest tavalised mündid järve kaldal ei näinud enam tavalised välja.

Kuna meil oli kange tahtmine külastada Cervantese paekivitorne, siis pidime veidi tagasi sõitma. Suures sõiduhoos lihtsalt kihutasime mööda.

Keset kõrbe laiutas suur väli paekivitorne. Oli suuremaid ja väiksemaid ja ühevärvilisi ja erivärvilisi. Enamus olid siiski sellised 1,5m-2m.

Olime endale plaaninud päris pika sõidu. Geraldtoni kandis läks kõht tühjaks ja mõtlesime poodi külastada. Kahjuks pole Lääne-Austraalia Queensland ja seal kehtivad hoopis teised reeglid. Reegel number üks on see, et kella viieks on kõik välja surnud. Poed on kinni, tanklad on kinni, söögikohad on kinni, tänavavalgustus suuresti välja lülitatud, inimesed kodudes ja tuled kustus, autodega ei sõideta, bussid ei sõida, kängurud ei hüppa jne jne. Lõpuks meil ikkagi vedas ja saime ühte fish'n'chipsi söögikohta sisse ennast pressida enne, kui tädi ukse lukku jõudis keerata. Lõpuks selgus, et seal linnas oli peale meie veel näljaseid ja üsna varsti oli söögikoht rahvast täis.

Meie lõppsihtkoht oli Denham. Sinna pidime sõitma poole öö ajal. Austraalias on see ohtlik. Eriti Lääne-Austraalias, sest esiteks on seal tohtu suured cattle stationid (karjafarmid), mis ei ole mitte kuskilt aiaga piiratud ja igal hetkel võib sulle mingi pooletonnine lehm auto ette kõndida ja teiseks on seal uskumatult palju kängurusid ja wallabysid. Meie jõudsime viperusteta kohale.

8.04 Kuna õhtul kella 5ks on kõik välja surnud, siis hommikul kella 5ks on kõik juba ellu ärganud. Niisiis ärkasime meie ka, sest meie hotellitoa akna taga vihtus kõvasti tööd teha kahveltõstuk. See vist sõitis ainult tagurpidi ja muudkui tuututas. Austraalias üldse on kombeks varem põhku pugeda ja päikesega koos varakult ka põhust välja ronida.

Tegime väikese tiiru Denhamis ja nägime linna tulnud külalisi.

 Emud tulevad linnadesse, kui mujal sööki napib.

Denhamist sõitsime natuke edasi Monkey Miasse, mis on tuntud koht delfiinide poolest. Paljud inimesed lähevad sinna, et delfiine sööta. Tegelikkuses valitakse välja vaid mõned inimesed, kes seda teha saavad. Kogu söötmine toimub range järelvalve all.

Teel Moneky Miasse. Kaamlionu. Meenutab natuke Egiptust.

Delfiinide söötmine.

Pärast söötmist mõnulesime veel paar tundi rannas. Õhtuks olime otsustanud jõuda Coral Baysse. Sõit oli pikk ja jällegi jäime öö peale. Põhimaanteel polnud viga midagi, aga kõrvaline tee oli kängurusid nii paksult täis, et pidime sõitma 40-50ga. Nägime kahte autot ka, mis olid kängurule otsa sõitnud. Päris katki olid. Üks autojuht pidas meid veel kinni, et äkki saaks helistada. Läänekaldal on see asi, et seal pole mitte midagi - isegi mobiililevi pole. Niisiis andsime lubaduse Coal Baysse jõudes helistada nende rendiautofirmasse ja anda neile teada, et õnnetus juhtus. Rendiautofirma lubas hommikul neile järgi minna ja muud polnudki teha. Tagasi minna me ei saanud, et neile teade edasi anda, sest see oleks vähemalt poolteist tundi aega võtnud. Rendiautofirma varem ka ei saanud minna nende samade kängurude pärast. Ilmselt veetsid nad öö avariipaigas ja hommikul said nad abi. Kogu selle lõbu eest tuli neil välja käia 2500 dollarit. See oli ka tore, et mingil hetkel näitas GPS, et esimene pööramine on 800 km pärast :D

9.04 Käisime klaaspõhjaga paadiga merel ja snorgeldamas. Tegime viimase pika sõidu Karrathasse, mis oli üllatavalt ilus linn.

Termiidipesa 

Maanteerong, mis on läänekaldal tavaline nähtus. 

Veel üks maanteerong

10.04 Karrathas võtsime aja maha ja jäime kohe kaheks ööks. Seal olles jõudsime chillida, grillida ja kivikunsti vaadata. kivikunst on hinnatud 6000 kuni 20 000 aasta vanuseks.

Linnujäljed 

Kilpkonn

Känguru

Natuke kodumaist maastikku!
Tegemist on siiski soolaga...

Ühest ujumiskohast, Honeymoon Cove'ist, leidsime sellise huvitava moodustise. Arvan, et see on midagi vulkaanilist. 


12.04 Laupäeval lõppes meie ühisreis Liisi vanematega. Panime nad maha Port Hedlandi lennujaama, poetasime paar pisarat ja läksime lahku. Nende teekond viis nad tagasi Eestisse, meie teekond viis meid edasi Broome'i. Enne Broome'i jõudmist tegime veel peatuse võrratul 75 miili rannal. Liis oli hullumas, sest seal oli niiiiiiiiiiiiii palju teokarpe.



 Kohtasime ka Jacky sisalikku

ja nägime veel ühte kaunist päikeseloojangut

Järgmisel korral juba meie seiklustest Broome'is.




2 comments:

  1. Mõnus! Tänx Villu ja Liis! Põnev on lugeda ja pilte näha - palju on tuttavat ja samas on palju asju mida ma ise ei näinudki. Need valged liivakünkad on küll uhked, huvitav, et mulle ei jäänud ükski silma. Samuti ei näinud ma kahjuks neid arhailisi kivimaalinguid.

    Villu, mulle meenus üks su kommentaar minu blogis: "...Siuke tunne nagu sa oled Austraalias olnud mingi 5a vähemalt. Võibolla tundub see nii sellepärast, et lugedes su blogi oled sa näinud ja kogenud nii paljusid asju, et kui ma mõtlen enda viimase 2 aasta peale siis tundub nagu ma ei olekski mitte midagi teinud. Lihtsalt aja maha visanud. Mnja, veider värk..."

    Kui sa nüüd seda loed, siis mis tunne on?(= See on ikka uskumatu mida on võimalik ühe aastaga kogeda, kas pole. Sa oled reisilt tagasi, aga näed siia maani veel pead oma kogemusi jagama ja läbi kirjutama. Sedaviisi reisimine on ikka tõesti üks uskumatu kogemusepomm=D

    Kõike ilusat teile kahele!

    ReplyDelete
  2. Hehee! Naljakas jah. Ma arvan, et kui me olime seal olnud pool aastat, siis mulle tundus juba, et ma olen rohkem näinud ja teinud, kui viimase 2 aasta jooksul kokku ;) Eks ta ole. Oled oma väikeses Eestis, teed oma asja päevast päeva, mis kokkuvõttes aasta lõpus ongi lihtsalt üks suur päev.

    ReplyDelete