Darwin vol 2

Ja nüüd see eluke siin siis kulgeb. Teeme tööd tegelikult suht vähe aga tunnitasu on jällegi kõrgem, kui varasematel töökohtadel. See on suurepärane. Jääb aega selle kõige nautimiseks, mis meil on. Darwin on väga kena tegelt. Väiksemat sorti linn. Mõõtudelt umbes nagu Tallinn, kuid rahvaarv on ca 150 000 Tallinna 400 000+ vastu. 

PS. Ma sain tööl uue lisaülesande: prügikotte vahetada! ;) Lisaks teen grille ka korda. BBQ grillid on tavaliselt üüberrasvased ja vastik on neid puhastada.

10.05 Läksime kohalikule oksjonile mingisse kaarhalli. Tahtsime omale odavalt rattad saada, et nendega siis tööl käima hakata :) Ikka tõsine oksjonihommik oli seal. Rahvast omajagu ja tõsine ostmine käis. Osteti igasuguseid asju alustades ehetest ja lõpetades aiamööbli ja tööriistadega. Jõudis siis oksjon omadega rataste juurde. Olime oma jaoks juba välja vaadanud, mis rattaid tahame ja mis on maksimum hind, mille eest ostame. Ootamatult läks selliseks pakkumiseks seal ja jäime ratastest ilma kiiremini, kui oleks osanud arvata. See selleks. Ega me pole teab mis oksjonihundida kah, mina käisin näiteks esimest korda elus päris oksjonil. Hallis ringi jalutades leidsime tutika Queen size madratsi, mille oksjoniaeg oli iga hetk tulemas. Ja lõpuks sõitiski ratastega kõnepuldiga vend (oksjonipidaja) madratsi juurde ja pakkus alghinnaks 25 dollarit. Mitte keegi ei olnud huvitatud ja ma hõikasin välja: "10 dollars" ja saime omale kommiraha eest uue korraliku madratsi :D Haha. See oli hea diil.

Oksjonil

12.05 Paar päeva hiljem käisime K-martis ja ostsime Liisile naiste ratta mingi 70 dollariga. Laenasin kodus Nigelilt tööriistad ja panin ratta kokku. Ratas muidugi koosneb kõige odavamatest komponentidest, kuid sõidab täitsa hästi! Hehe.

Liisi jalgratas

Ühel hommikul tööle minnes leidsin maja seinalt sellise pisikese, aga julge geko tegelase.

16.05 REEDE. Tähistame Nigeli sünnipäeva (peremees). Kinkisime Liisiga Nigelile kuuspaki Oettingeri õlut, mis hiljem selgus, et see pidavat olema ta üks lemmikõlledest, mida ta omal ajal oli ikka kõvasti joonud. Tal oli hea meel. Sai grilli tehtud ja söödud. Jõime Nigeliga hommikul kella 6ni kõvasti erinevat alkoholi. See on ikka lahe, kui saad terve öö õues istuda palja ülakehaga ja ei pea kordagi mõtlema, et jahe on :D Järgmine päev selgus, et Nigel oli ikka nii täis olnud, et ta ei mäletanud meie Facebooki sõbrunemistki :D Kusjuures ma olin purjakil küll, kuid mitte väga hullult. Ei tea, niiskus loeb äkki ah? Nigelit veel taga rääkides, ta on selline tore sell, et konkreetselt iga päev peale tööd ta istub diivanile, vaatab Ameerika jalgpalli laadset mängu ehk siis Austraalia jalgpalli ja joob õhtu jooksul umbes 6-10 0,35 liitrist õlut ja järgmine päev läheb tööle.

Liis koos Borisega köögis ja taamal peremehe lemmik telekas, mille ees ta õhtuti õlut harrastas libistada.

18.05 PÜHAPÄEV. Käisin Krokodillipargis koos Nigeli ja Alisoniga, sest nende naaber pakkus tasuta külastamise võimalust, kuna ta töötas mingis suurfirmas ja sellel firmal oli orgunnitud seal perepäev. Ei olnud paha, sai tasuta süüa, juua head ja paremat. Alkoholi sai ka. Nigel võttis õlut, ma ei tahtnud. Lihtsalt, alles jõime ju kaks päeva tagasi :D Krokodillipargis on väga palju krokodille, suuri ja väikseid, lisaks ka teisi loomasid, tiigreid, lõvisid, emusid jne. Veits nõme park oli krokodillidele, sest suured krokodillid elasid väikestes puurides ja väikesed krokodillid elasid kõik koos üksteise otsas.

Suurte krokodillide puurid

Mul tuli vahepeal üks seik meelde, kui Broome'is olime. Läksime mingisse suvalisse pood-puhvetisse sööma. Võtsime friikaid ja midagi veel. No ja kuna oli vaja vetsus ka ära käia, siis läksin vetsu. Just tuli välja üks noor kutt, kes nägi välja, et ta oli suurest asjast lahti saanud. Ega seal vetsus palju ruumi polnud kahele inimesele. Vetsuust lahti tõmmates pidid ise koomale tõmbama ja kahekesi olles pidid kahekesi koomale tõmbama. Hakkasin siis vetsuust lahti tegema ja tüüp ütleb mulle: "Ma ei ole kindel, kas sa tahad praegu sinna minna". Mõtlesin, et no nii hull ikka pole ja ütlesin talle: "Pole hullu, vahet pole, lähen ikka". Sisenesin siis sinna täiesti kinnisesse ilma ventilatsiooni ja muude õhutusavadeta väiksesse vetsu. Uksepealt oli juba tunda, et see oli halb mõte. Vetsus oli sihuke malbelt vänge higise pasa lebra, et seda oli valus sisse hingata. Hingasin nii vähe, kui võimalik ja pissisin nii kiiresti, kui võimalik. Lendasin vetsust välja, otsaeest higine nagu oleks ei tea kust tulnud. Mnjaa. Elus on ikka igasuguseid katsumusi.

22.05 Meie naabrimehel olid pisikesed koerakutsikad, ilgelt armsad, väiksed, vudisid ringi ja lõhnasid väikeste kutsikate järgi. Sündisid just selsamal päeval kui oma tuppa sisse kolisime 8 või 9 tükki :D Käisime nendega mängimas. Nad olid mingit sorti tõukoerad. Nende vanemad jooksid ka seal aias ringi, tahtsid sama palju tähelepanu, kui need väiksed junnid. Vanemad olid suured koerad. Mõõdult umbes puusani või sinna kanti.

Leia pildilt kõik kutsikad

Vahepeal tegime tööd, tööd, tööd, natuke veel ja siis veel natuke. Kokku tegime parasjagu tööd.

Rõdul jõudsime ka tšillida ja süüa oma lemmik külmutatud kooke ja juua kõige paremat jääkohvi.

30.05 Reedel oli väike tšill ja grill pererahva, naabrimehe ja endise Uus-Meremaa põlisrahva juurtega naabrinaisega. 

Meie tagahoov 

 Alison (perenaine) ja Layne

 Slim (õige nimega... ei teagi) ja Nigel

 Slim tõi kutsikad ka külla, sest ta teadis, et ma olen suur fänn. Boris oli ka suur fänn.

31.05 Ja laupäeval läksime šoppama ning ma leidsin omale odava ratta. Tutika! 90 dollarit maksis. Õhtu lõpetasime päikseloojangu värvides rõdul süües head ja paremat ja tundes elust mõnu. 

Villu jalgratas

Väike tšill rõdul

1.06 Pühapäeval tegime Liisiga koos esimesed rattasõidud, tšillisime ja õhtul vaatasime mingit filmi arvutist. Peale seda sukeldusime töörattasse kuni järgmise reedeni (6.06), kui jõudsid külla meie saksa sõbrad Anna ja Taniel, kellega me töötasime koos Victoria osariigis 200 km Melbourne'ist mittekusagil ehk Colbinabbinis. Kõik oli tore, kuni hakkasime Eesti ID-kaardi süsteemi kiitma ja Taniel arvas, et see on ikka ebaturvaline süsteem, sest kui arvutis on ikka malwre (viirus), siis ei ole seal mitte midagi turvalist. Üritasime talle ikka selgeks teha, et kas sa arvad, et seda süsteemi kasutataks, kui see ei oleks turvaline, kuid ta ikka oli oma malware'is nii kindel, et ei murdunud. Meil muidugi viskas Liisiga natuke siibrisse, et mismõttes noh, tuleb siia meie õuele kaklema! ;) Hehe. Aga ei olnud hullu, olime ikka sõbrad edasi. Neil olid karbid lahti, kui nad nägid, millises luksuses me elame, kuid meil oli kahju, et me ei saa neile seda sama luksust seal pakkuda paariks päevaks, kui nad Darwinit külastavad. Probleem oli meie pererahvas, kes olid väga ranged. Kui me küsisime nende käest, et kas me sõbrad võiks siin ööbida ühe öö  mingi summa eest, millega te nõus oleks, siis nad olid päris kahtlased ja jäi mulje, et oleks lihtsam olnud, kui ma poleks seda küsinud nende käest. 7.06 Järgmisel päeval, laupäeval, käisime Anna ja Tanieliga linnapeal tšillimas, nad plaanisid õhtul veel edasi hakata sõitma Cairnsi poole. Parajad hullud. Aga tundus, et sõit läks neil hästi ja kängurisid palju teele ei hüpanud.

8.06 Pühapäev puhkasime ja tegelesime oma reisi planeerimise, viisade taotlemise ning lennupiletite ostmisega, sest meil palju Austraaliat enam järgi polegi. Juuni lõpus lendame Vietnamisse.

09.10 Sõitsime Litchfieldi rahvusparki ja uudistasime looduse võlusid.

Erilised termiidipesad, mis on küljelt vaadates lamedad ja ehitatud täpselt põhja-lõunasuunaliselt. 

Värskendav Wangi kosk 

 Ämblikuvõrk. See oli tõmmatud üle paarimeetrise jõe.

 Endiselt teel kaskaadide poole

Austraalia sinilill (tegelikult ei tea millega tegu) 

Näeb välja täpselt nagu meie huulhein. 

Vana tinakaevandus 

 Buley Rockhole oli üks võrratu koht. Jõe teele oli tekkinud mitmeid looduslikke pisikesi basseine, kus sai mõnusalt mulistada

Florence kosk koos surma trotsivate hulljulgetega. 

Ka selline elukas jalutas meile seal vastu 

Austraalia ühed ilusaimad puud frangipanide kõrval. Väga võimsa laia võraga ja kui puu õitseb, siis erkpunaseid õisi on rohkem, kui lehti. Kahjuks ei taibanud õites puust pilti teha... 

Traditsiooniline viis Austraalias koeri vedada.

10.06 Esmaspäev. Tööl nagu ikka. Täna andsime oma bossidele teada, et me saame nende juures veel 2 nädalat töötada ning siis sõidame Austraalist ära. Rääkisime bossnaisega ja ei olnud mingit probleem, kuna me olime tööl nagunii 'casual' lepinguga, mis tähendab, et me võime ka päevapealt öelda, et me enam ei taha seda tööd. Ütlesime, et me tahame olla head ja varem teada anda, et te oskaksite arvestada. Lõpetasime tööpäeva ära ja läksime mingeid autoromulaid uudistama, sest vaatamata meie suurele automüügi kuulutamisele internetis, ei olnud me saavutanud edu ja aeg aina tiksus, autost oli vaja lahti saada. Autosid müüdi seal sellel ajahetkel päris palju ja valik oli lai ning kuna meie auto on registreeritud teise osariiki, raskendas see müümist päris palju. Ei tahtnud romulad ka meie autot. Noh, üks romula, mida me külastasime, ei tahtnud vähemalt :D Teisi me ei külastanud, sest me ei teadnud, kus need asuvad. Ühel hetkel Liisi telefon heliseb ja helistab meesboss Scott ja laseb Liisi telefoniteel lihtsalt lahti öeldes: "Sul ei ole vaja homme enam tööle tulla". Liis muidugi tegi Scotti telefoniteel maatasa rünnates kõikvõimalike vastuargumentidega, kuna telefoniteel peale tööpäeva lambist lahti lasta on ikka suht alatu küll. Aga Scott on seda teinud mitmeid kordi ja tal oli täiesti suva. Liis oli muidugi pisarates, kuna ebaõiglus oli taas meie õuel. Meesbossi jutust selgus, et oma viga, et üldse neile ütlesime. Oleks pidanud lihtsalt ükspäev tööle mitte ilmuma. Niipalju siis olemaks arvestav ja hea inimene. Ainult molli saad nii! Karm, vastik ja valetav peab olema, siis on kõik korras. Minu triikija töökoht jäi kusjuures alles. Noh. Nüüd igal juhul on Liisil 2 nädalat eelpuhkust enne põhipuhkust, kuid eks oleks muidugi tahtnud selle kahe nädalaga veel 2000 dollarit palgaraha tasku pista. Hehee. Aga ei. Nende hotell oli veits kehvas olukorras ka tegelikult, kuna turistide hordid, mis oleks pidanud sellel hetkel ründama, ei rünnanud, midagi oli valesti. Ja nad olid just tööle võtnud mingi iiri piffi ja kuna tal oli plaan Darwinisse paariks aastaks jääda, siis oli otsus selge, kes kinga saab. Oli ka mujalt kuulda, et Darwinis hakkab suur 'buum' mööda saama ja nüüd hakkab seal tasapisi raskemaks minema. Tööd pakutakse vähem, turiste tuleb vähem, ehitatakse vähem. Darwinis on VÄGA palju töötajaid sisserännanud mujalt Austraaliast ehk kui seal töö otsa saab, läheb ka suur hulk inimesi minema. Rendimajad hakkavad tühjana seisma jne.

11.06 Teisipäev. Mina tööl, Liis käis linnas suveniire ostmas ja kärutas niisama rattaga ringi. Päeval tunti huvi auto vastu ja õhtul õnnestuski see maha müüa ühele noorele sõjaväelasele 1700 dollari eest. Mida kergendust. Lihtsalt suur kivi kukkus õlgadelt maha. Saime autost lahti hehe :D Liiga hea.

12.06 Järgmisel päeval saatis see tüüp sõnumi, et kas me ei oleks nõus autot tagasi ostma :S Tore, tore. Mis mõttes? Tal olla mingi pereliige ära surnud ja vaja lennupiletite ostmiseks raha. Meie muidugi lõime sõrad risti ja ei müü midagi tagasi sulle, mate! Ta oli autole juba igast lisaasju ostnud ja tahtis osa kaasa anda autoga, kui me vaid tagasi ostaks. Aga olime ikkagi niipalju head inimesed ja üritasime talle ostja leida. Panime kuulutuse netti üles, maksime raha, et kuulutus oleks esimeste seas ja paar vastust isegi tuli, kuid nendest ei saanud asja ja meie tore sõjaväelane pidi ise kuidagi hakkama saama. Paar päeva hiljem selgus, et kuna ta oli sõjaväelane, siis sõjaväe kaadervärgid maksid talle piletid kinni ja olukord lahenes ikkagi ära. Huhh. Tegelt ju ei olnud üldse meie mure, aga väiksemat sorti kivi seisis õlal ikka :D Päeval tuli Liis mulle tööle vastu rattaga, et me saaks toredasti koos ratastega koju sõita. Vahepeal tegime mingi 2-minutilise peatuse, et arutada sõjaväelase auto tagasimüümise asja ja siis sõitsime edasi. Hästi tegime, sest sõites kodupoole oli ühel ristmikul toimunud just hetk tagasi massiivne avarii, autod kummuli, valgusfooridest üle rullunud, verine inimene murul, politsei igal pool, kiirabi igal pool. Kauaks ei tohtinud vahtima jääda, politsei tuli juba meie poole, et ära ajada. Suht kõhe tunne oli, sest põhi pauk oli täpselt sellel ülekäigu kohal, kust iga päev Liisiga teed ületasime. Ei taha mõeldagi, et oleksime võinud paar minutit varem seal olla.... Hea iroonia on ka see, et Liis raius nagu rauda, et fooridega ülekäigu kohast on ikka turvalisem üle minna, sest seal oli ka võimalik mõni meeter varem teed ületada, aga foori polnud. Võta nüüd näpust. Nüüd polnud enam kummagi ülekäiguraja juures foori...

15.06 Pühapäev. Käisime Darwini suurimal turul Mindil Beach Marketil, mis toimub ranna ääres. Palju rahvast, muusika, grill, värk. Väga tore oli. Ostsime sealt ühe Brasiiliast pärit mehe käest mu empsile käsitööehte. Olime temaga varem ühel teisel turul kohtunud ja tema meile Mindili turgu soovitaski. See Brasiillane teadist Eestit väga hästi, kuna oli 80-ndatel aastatel elanud Rootsis, kuid läks sealt ära, kuna Rootsi hakkas liiga multikultuurseks muutuma. Seda rääkis siis tõmmu Brasiillane. Aga muidu oli tore mees. Võtsime ülimaitsvad praed ja istusime randa maha päikseloojangut nautima. meie ette tulid kolm eesti tüdrukut, kuid nad ei teadnud, et nende seljataga on kaks eestlast. Me ei öelnud ka neile :D haha. Nad käitusid korralikult. Istusid kõik nutitelefonides ja üksteisega suhtlesid FB-s ja päikeseloojangut ei vaadanud vaid pildistasid.

Mindil Beach Market

16.06 Esmaspäeval käisime kalal mangroovide vahel niiöelda suudme kohas, kust paadid sisse sõitsid Bayview'sse. Ehk see koht, kus paat sõidab betoonseinte vahele, kus pumbatakse vesi sama kõrgeks või madalaks, kui on Bayview elamurajoonis, et saaks ilusti sisse sõita. Kala ei saanud, kuid kalad sööta näksisid küll konksu otsas. Põnev oli igal juhul. Vahepeal käisin käsi vee ääres loputamas, kuid kaua ei julgenud seal passida, sest mine sa tea, millal mingi krokodill seal veest välja hüppab ja sa ise söödaks muutud. Vesi oli sogane ja ega need krokodillid on päris osavad peitjad.

17.06 Teisipäev. Sain ka töölt lahti, sest mu triigitud linad olid järsku kortsus ja ei vastanud enam nõuetele. Naissboss korraldas ikka hullu stseeni, tuli kohale ja küsis, millal mul viimane tööpäev on. Miks need linad kortsus on jne. Ma ütlesin, et need on uued linad ja midagi ei ole teha, neid ei saa sirgemaks nagu nad praegu on. Lihtsalt ei saa. Ütles, et ta võtab nüüd mu töö üle. Peale seda hüppas bagisse, kimas minema ja kimas tagasi, käis võtmeid toomas ja pani ukse lukku, et ma ei saaks enam triikida. Vahepeal käis ta meesbossiga aru pidamas, saatis teiste töötajate kaudu sõna, et ma retseptsiooni läheks ning voila, oligi kõik. Kui päris aus olla, siis peale seda, kui nad Liisi lahti lasid, kadus mulle veidi motivatsioon ära ka ja ega ma väga palju vaeva ei näinud linade triikimisega. Nii nagu küla koerale, nii koer külale.

18.06 Järgmisel päeval tulid meile toanaabrid. Nende nimesid ei mäleta aga nad olid Austraallased ja pidime nüüd veel viimase nädal aega vannituba jagama ühe aborigeenisugemetest naise ja mingi Prantsuse-Itaalia segaverelise tüübiga. Tundusid enam-vähem okeid tegelased, kuid eks see tüüp oli veidi kahtlane. Ilgelt jutustas koguaeg ja tundis ennast väga, väga koduselt. Igal juhul õhtul oli siis kohe pidu ja pralle uute inimeste tähistamiseks. Perenaine jäi täiesti täis ja hüppas riietega basseini ning tiris teised ka kaasa. Ma ei läinud, ma hüppasin hoopis POMMI. Vett pritsis täiega. Möll käis. Perenaine hüppas basseinist välja, pandasilmad peas, käis vahetas märjad riided rätiku vastu ja järsku oli vaja Mäkdoonaldsisse minna. Kõht läks tühjaks. Johhaidii. Ta tahtis ise sõita jumala täis olles. Kuna ma ise olin ka joonud, ei saanud ma autoga sõita. Sõitma läks enam-vähem kaine uus kutt koos rätikusse mässitud perenaise, rätikusse mässitud aborigeeninaise ja noh, ma saatsin Liisi ka, et tooks mulle ka burksi siis juba! Haha. Liis oli riides.

19.06 Viisime oma tööpluusid tagasi tööle, ikka olime head inimesed. Ei pannud neid põlema. Ütlesime töökaaslastele veel head aega ja soovisime kõike paremat. Kusjuures teepeal nägime jälle ühte õnnetust, seekord tulekahjut, mis oli just juhtunud, nägime, kuidas tuletõrje kohale sõitis. Majast mööda sõites oli üks mees aia juures põlvili hüsteerilises olekus, rääkis mingist lapsest, kes majja jäi. See tulekahju oli mõned päevad tagasi toimunud liiklusõnnetusest umbes 1 km kaugusel sama maantee ääres. Karm kant. Darwinis pidavat ehitustöölised hästi palju õnnetusi korraldama oma võimsate autodega.

20.06 Tiirutasime ratastega linna peal.

Käisime rannas ja nägime mangroove 

Ja pisikesi krabisid siblimas 

Vaade "alumisele" Darwinile

Iga asi leiab elus oma koha!

21.06 Laupäev. Jälle pidu. Sedapuhku Liis tegi Eesti kartulisalatit ja kotlette. Vanad head kodused maitsed olid tagasi. Kui Hellmannsi majoneesi poleks olnud, siis ei oleks ilmselt midagi välja tulnud, kuna ülejäänud majoneesid olid seal okse maitsega. Hellmannsi majonees oli ka okse maitsega, aga vähem okse maitsega. Perenaine tegi Ameerikalikku toorjuustukooki, mis oli lihtsalt üli-üli hea. Uus kutt lubas ka igast peeneid asju teha, kuid lasi üle ja ei teinud midagi.

22.06 Järgmisel päeval koristasime, olime reisiärevuses ja müüsin oma ratta vahepeal maha 70 dollari eest.

 Koertega käisime ka jalutamas. Väiksem on Lulu ja suurem on Boris.

Rõdul tšillisime ka nagu meil juba pidevalt kombeks oli.

Ja ongi käes 23. juuni, esmaspäev. Viimane täispikk päev Austraalias. Saime Liisi rattast ka lahti mingi raha eest ja andsime mingitele päkkeritele hunniku asju ära. Panime kuulutuse netti, et anname ära sööginõud, kahvlid, noad, erinevad Austraalias reisimise raamatud ja veel pudi-padi. Ostes maksaks need omajagu, aga meil oli suva, las saavad mõned inimesed õnnelikuks :) Andsin oma kalavarustuse (spinna koos lantide ja konksude-asjadega) peremehele. Talle meeldis kalapüük küll, kuid tal oma varustust ei olnud :) Õhtul läksime veel külla naabrimehe juurde koertega mängima. Hullult kiiresti kasvavad need koerad ikka. Jõime õlut, rääkisime meie Prantsuse-Itaalia kutti taga, kuna ta oli naabrimehele ka vähe kahtlase mulje jätnud.

24.06 Järgmise päeva hommikul ärkasime kella 5 paiku. Perenaine viskas meid autoga lennujaama. Jätsime hüvasti ja Vietnam, siit me tuleme!

Darwin vol 1

28.04 Hoia oma hobused, siit me tuleme Darwin! Jõudes linnale lähemale, hakkab asustus pihta juba kaugemalt, mis on palju lubav, kuna linn ikkagi ei ole väike, mis omakorda annab lootust tööd saada, hehe. Aga tööotsimine on endiselt vastik. Ja mida rohkem on linna, seda rohkem on tööotsijaid ka. Keerasime oma valge Holden Commodore'iga peatänavale sisse ja hakkasime parkimiskohta otsima. Selgus, et 1,5 km pikkune tänav on täies ulatuses tasulise parkimise siltide all. Sõitsime tänavalõppu, panime auto mingi pargi kõrvale ja jalutasime linna infokeskusesse ning raamatukokku muidugi. Raamatukogu asus valitsuse hoones, mis tähendas, et enne kui raamatukokku said, pidid turvaväravatest läbi minema ja koti turvalindile panema. Nagu lennujaamas. Läks hästi, saime läbi. Tulirelvi, narkotsi ja pomme meil õnneks kaasas polnud. Printisime taaskord portsu CV-sid ja hakkasime tasapisi ära sättima, kuna õhtu oli ees ja järgmine mure: kus magada, vajas lahendamist. Leidsime internetist mingi soodsa karavanipargi 25 kilomeetrit linnast väljas. Sama tee ääres, kust me tegelikult Darwinisse sõites sõitsime. Woolworths oli kõrval ja kõik tundus täiesti ok, kuni kohale jõudsime. Retseptsiooni tädi, saades teada, et me magame oma autos, ütles konkreetselt, et okei, sedasi te võite magada siin karavanipargis ühe öö, heal juhul kaks. Et kujutage ette, tagaluuk lahti ja madratsiga seal vedelevad need päkkerid. Mida teised karavanipargi elanikud peaks mõtlema, kui nii on?  Ta ilmselgelt vihkas päkkereid. Ta rääkis jutti, milliseid rahvuseid ta üldse vastu ei võta jne. Kuna see naine oli ikka paras frukt, siis Liis keeras sõnagi ütlemata selja ja läks minema, sest Liis ei suutnud enam taluda seda idiootsust. Kuna väljas oli juba poolpime, ei olnud meil erilist valikut ka, järgmine päev pidi normaalne välja nägema, kui tööd otsima lähme. Teadsin, et Liis ei taha sinna elu sees jääda, aga vaatamata sellele, võtsin suurte munadega vastu otsuse, et oleme seal ikkagi ühe öö. Tädi sai aru, et Liis solvus ja küsis mu käest: "Su tüdruksõber arvab kindlasti, et ma olen üks paras lehm?" Ma vastasin talle: "Ilmselt küll". Ma ei hakanud ütlema, et ma arvan ka, et sa oled üks rõve lehm. Naine seal lõpetuseks uhkeldas, et tal on Darwini parim köök selles karavanipargis. Okei. Sõitsime karavaniparki sisse, vihma hakkas sadama, ilgelt niiske on, auto aknad udused, parkisin auto ära. Võis juba aimata, et tegu on ikka paraja peldikuga. Köök oli terve Austraalia karavaniparkide kööke arvestades üks sitemaid ja duširuumid olid lihtsalt jubedad. Selline jalgade peal konteinerilaadne dušikabiinidega kast, saepuruplaatidest seinte, uste ja sisustusega, krigisevate, peaaegu mittesulguvate uste, putukatega jõle koht. Köögis süüa tehes rääkisime paari kohalikuga juttu. Töömehed kuskilt teiselt poolt Austraaliat, lihtsalt Darwinisse tööle tulnud ehitusmehed. Elavad karavanipargis. Üks tüüp oli tõsine naljahammas, teine nägi välja julm roki/ bluusipeer. Küsisin, kas ta kitarri mängib, mängib küll. Uurisime ka töö kohta, midagi tarka nad ei pajatanud selle kohta. Kui tahta ehituse peal töötada, peab kõigepealt läbima mingisuguse koolituse, mis maksab 50 dollari kanti.

29.04 Järgmisel hommikul tõmbasime karavanipargist jeed. Isegi hambaid oli seal dušimajas vastik pesta. Läksime kõrval oleva kaubanduskeskuse parklasse, et sealt tööotsimisega pihta hakata, kuid enne käisime ka Shelli bensukast läbi ja andsime oma CV-d sinna, igaks juhuks noh. Äkki saab tööd. Tuuseldasime ringi netis ja käisime kaubanduskeskuse infotahvli juures ja otsustasime, et otsime varakult juba karavanipargi üles ja jätkame tööotsinguid seal. Leidsimegi ca 10 km linnale lähemal ja ka 10 dollarit kallima, kuid lihtsalt mäekõrguselt parema teeninduse, ruumide ja kõige poolest parema karavanipargi. Olime lihtsalt ülirahul. 

Mõnus karavanipark. Isegi elektrikapp oli kohe meie koha juures.

Darwini termiidipesad olid juba palju rohkem suurlinna nägu: pikad ja sihvakad

Tööotsingute käigus leidis Liis üldsegi wwoofingu (töö tegemine majutuse ja söögi eest), milleks oli reis katamaraaniga Darwinist Airlie Beach'i idakaldale 4-6 nädala jooksul ja start on KAHE nädala pärast. Pole paha, mis? Mees ja naine otsisid paarikest, kes oleksid meeskonna eest katamaraanil, mida tüürib naise ülikogenud merekarust isa. Raha selle eest ei saa, kuid saab kogemuse, mille eest inimesed tavaliselt maksavad tuhandeid dollareid. Mis me siis teeme, kas jääme töötamise lainele ja teenida raha, et rahulikult Aasias ringi reisida või võtta vastu unelmate reis katamaraaniga, kus raha ei teeni ja hiljem Aasias nii rahulikult ka ei reisi :D Otsustasime, et raisk, see saaks lahe olema. Helistasime ja ohoo, nad on nõus meiega õhtul kokku saama :) Oojaa. Istusin sel hetkel õues tooli peal, arvuti süles, ühes käes kahvel, teises käes oad tomatikastmes plekkpurk. Hakkasin purki lahti tõmbama ja piraki, plekist kaane äär tõmbas mul pöidla serva 2 cm pikkuse sügava haava. Verd lihtsalt voolas. Läksin jooksin kööki, lasin kraanist vett peale ja verd lihtsalt voolas ja voolas. Seisma ei jäänud. Liis tuli, teipis ja marlitas mu pöidla kinni ning asi oli selge - haiglasse minek. Ei hakanud riskima mitteminemisega, kuna haav oli sügav ja ilm 24h niiske, ei saa kindel olla, et see kinni kasvab. Ja pealegi, kui me katamaraaniga reisile lähme ja keset ookeanit mu näpp mädanema hakkab, mis siis saab? Läksime erakorralisse vastuvõttu, mingi tund aega ootasime, mille jooksul käisid mõned aborigeeni mehed seal sees kakerdamas, istumas, vett joomas, inimesi ja töötajaid tülitamas. Üks tüüp kuulas lihtsalt oma telefonist muusikat kõvasti. Tähelepanuväärne oli see, et valge inimene ei ütle aborigeenile mitte midagi, vaid lubab tal kõike teha. Eestis oleks sellised kakerdajad turvamees juba ammu uksetaha visanud. Nii see selleks. Kuulasin hoolega, kui mind kutsutakse uksest sisse, kuna mu nimi on ju nii veider, et ei kujuta üldse ette, mismoodi nad seda hääldavad. Tuligi minu kord, kuid praeguseks ma enam ei mäleta, kuidas nad mu nime ütlesid. Vastu võttis mind praktikandi-laadne naisterahvas, keda vahepeal käis juhendamas india naisarst, kes oli seal boss. Nad olid mõlemad ääretult toredad. Kutsusin vahepeal Liisi ka sisse, kuna ma ise ei suutnud ära otsustada, kas mu haav õmmelda kinni või liimida kinni. Õmmeldes kinni peaks tulema tagasi niite välja tõmbama, kuid liimides kinni ei pruugi 100% haav kinni kasvada. Jõudsime järeldusele, et liimime ikka kinni ja saab, mis saab, hoian oma pöialt liikumatult, sest 20 nädalaga, kui katamaraani peale minna, peaks see haav enam-vähem paranenud olema küll juba. Pöial tehti ülikorralikult otsast lõpuni ära, teibiti kinni, pandi isegi plastikust pöidla-sirgena-hoidja pöidla otsa ja teibiti kinni. Lõpetuseks tõmmati käsi veel sidemega ümber kaela. Täismäng. Haiglast välja tulin, nägin välja nagu käeluu oleks katki. Kogu see pull läks maksma täpselt 356 dollarit. Aga ei olnud hullu. Kindlustus maksis selle kinni paari päevaga :)

Nii äge :D ei saa pöialt alla lasta!

Kokkusaamine. Parkisime auto ära. Ütleme nii, et need inimesed on pururikkad. Nad elavad südalinnas mere ääres. Katamaraan on nende maja taga. Astud uksest välja terrassile ja lähed katamaraani. Mnjaa. Ma ei tea, kuidas teiega, aga ma olen seda enne filmis näinud. Paat on korralik. Mast 10 meetrit pikk vähemalt. Selgus, et meie Liisiga oleme ainukesed, kellega nad kokku said. Kujutate ette, ainult meiega! Naine ütles, et tal oli telefon peale kuulutuse ülespanemist punane. Ta pidi kuulutuse maha võtma, et saaks rahu. Igatahes tegemist oli abielupaariga, kellel oli kaks last. Mees oli põlvekirurg või mingi põlvearst. Ütles veel, et võib Villu põlve enne reisi korda teha ;) Nendega oli väga põnev rääkida. Nad rääkisid loo, kuidas nad enda Katamaraani USAst Californiast toomas käisid. Käisidki kahekesi kahe väikse lapsega ja tulid niiviisi üle ookeani Austraaliasse. Lõpuks jõudsime tööjuttudeni ka ja selgus, et meie tööks reisil saaks olema söögi tegemine, abistamine misiganes asjades, öösel kordamööda vahi pidamine, mootori parandamine, kui katki läheb jne. Kõik, mis vajab tegemist, seda me peame tegema. Olime natuke mures, et me ju ei oska neid asju teha, aga naine kinnitas, et see just tema isale meeldibki, kui ta saab teisi õpetada, eriti selliseid, kes ei tea asjast mitte muffigi. Ta pidavat olema kogenud selles osas, sest varem tegi ta raha eest Airlie Beachil turistidele laevareisi ja tema paadil töötasid ainult päkerid. Selgus ka, et reis ei saa olema rahulik kruiis, vaid pool teest pidi olema vastu tuult, mis tähendab, et pidev üles alla loksumine ja süda pidavat raudselt pahaks minema, ka kõige karusematel meremeestel. Teine kahtlane aspekt oli see, et oli märja hooaja lõpp ja merel olid aeg-ajalt veel tõsised äikesetormid. Peremees ütles, et tormiga pean olema mina see, kes läheb välja probleeme lahendama. Ma nüüd ei tea, kas ma kujutan ennast ette nautimas kottpimedat tormist ookeani, kus katamaraan käib üles-alla, vett viskab siia-sinna, mul pluus on rebenenud, ise hoian ühe käega mastist kinni jalad on õhus ja üritan purjet kinnitada. See oleks jõhker adrenaliinilaks, jap. Aga ma ei tea, kui adekvaatne ma olen sellistes situatsioonides, milles ma ei ole mitte kunagi olnud. Täpselt samad mõtted olid ka Liisil. Liis ütles, et ta närv ilmselt ei peaks seal meeter korda meeter kajutis vastu, kui katamaraan ookeani peal kukerpalle teeb ja äike on kõrvad vilistama paugutanud. Nii Liisi, kui ka minu ema isa olid mõlemad väga kahtlased selle reisi osas. Me ise tahtsime tegelt minna, kuid jõudsime ikkagi otsusele, et me ei vastuta ainult enda eest seal katamaraanil, vaid ka kapten ootab, et me oleksime tegijad. Sa ei saa keset reisi öelda, et aitab, ma nüüd enam ei taha :) Kõik, kellega me rääkinud oleme sellest võimalusest, on meile öelnud, et nemad oleksid läinud. No võta näpust. Kas mu pöidlasse lõikamine oli äkki hoiatus, et ärge minge? :) Pöial kasvas kahe nädalaga igaljuhul enam-vähem kokku. Kui me oleks läinud, oleks me pidanud ka autost lahti saama kahe nädalaga ja see oleks keeruline olnud, sest see ei olnud autode müügi tippaeg ja meie auto oli registreeritud teise osariiki. Niisiis võtsime julguse kokku ja helistasime nendele toredatele inimestele ja seletasime asja ära, et me ikka ei ole selliseks katsumuseks valmis. Väga kahju oli, aga peas tiirlesid maailma kaunimate purjetamiskohtadega võidu pildid õõvastavatest tormidest, oksendamistest ja paanikahoogudest miniatuurses kajutis. 

30.04 Järgmisel hommikul Liis esimese asjana kohe internetti gumtree portaali töökuulutusi vaatama ja leidis kuulutuse, kus otsiti tubade koristajat motelli. Helistas ja vopaa, saigi töö! Või noh, vähemalt proovipäeva. Proovipäeva lõpus ei öeldud mitte midagi, mis saab. Kas saab pikemaks tööd või mitte. Selgus, et soovitakse Liisi vähemalt homme veel tagasi. Mina samal ajal passisin 500 meetrit eemal ühe kaubanduskeskuse parklas ja otsisin tööd terve selle aja, kui Liis töötas. Vahepeal tiirutasin ka ümberringi ja otsisin firmasid, kuhu võiks tööd küsima minna. Käisin seal kaubanduskeskuses juuksuris mingi naise juures, ajasin pahnoti maha. See juuksur teadis muide Eestit väga hästi, sest ta pojal on eestlasest naine! Väike maailm, taaskord. See naine pakkus tuba üürida meile, et ta oma majas ainult mehega kahekesi. Naljakas, sest me Liisiga just olimegi otsinud tuba, mida üürida. Kõik klapib, ma võtsin selle naise kontakti ja ei öelnud midagi, kas tahame ta tuba üürida või mitte. 

1.06 Leidsime endale parema rendikuulutuse: nats odavama ja parema asukohaga ning nagu hiljem selgus, siis ilmselt asus see tuba Darwini järjestuselt teises kõige ilusamas linnajaos. Helistasin neile ja leppisime kokku õhtul kokkusaamise.  Tegemist oli rikkurite kandiga Bayview. Elavad mees ja naine ridaelamuboksis, neil on kaks koera ja kuna terve ridaelamuboksi üür on sigakallis, siis tahavad ühe toa rendile anda. Sees on konditsioneer, liugustega kapp, pehme vaip põrandal, WiFi, oma suur vannituba, rõdu, võime kasutada nende kööki, nõusid, ahjusid jne. Õues on bassein. Saame ka voodi ja teleka koos satiga 50 lisadollari eest nädalas, kui tahame. Otsustasime, et ei taha ja toome oma madratsi autost, paneme põrandale :) haha. Klappisime nendega hästi ja ütlesime neile, et mõtleme natuke. Sõitsime oma karavaniparki ja kaua ei mõelnud, helistasime, et tahame seda tuba ja saime ka! Woohoo. Maksame toa eest 50 dollarit rohkem, kui me oleksime maksnud karavanipargis autos magamise eest. Naljakas eksole. Ja pealegi oli Liisi töökoht Bayview linnajaost 5km kaugusel. Linnulennult isegi 1,5 km võinii. Alison ja Nigel maksavad selle ridaelamuboksi eest 800 dollarit nädalas ja meie siis 250 dollarit oma toa eest. 

2.06 Kolisime oma uude kõigi mugavustega tuppa elama. Aga see tunne olla tagasi normaalsetes tingimustes oli ikka nii hea, et johhaidii.

 Meie oma tuba

Meie oma vannituba 

Meie oma vaade rõdult

4.06 Liis sai töölt esimese vaba päeva. Tegime väikese šopingu, turu külastuse ja käisime rannas jalutamas ning oma lemmik sügavkülmutatud toorjuustukooki ja jääkohvi joomas.

 Turul

Liis oli jälle hullumas. Nii palju ilusaid ja erilisi teokarpe.

5.06 Teine vaba päev oli ka. Siis käisime oma naabruskonnas jalutamas.

80 m meie koduuksest paremale.

 Peatänava ääres

150 m meie koduuksest vasakule.

6.05 Umbes nädal aega alates Liisi tööle asumisest jõudsin tööotsimisega tegeleda, kui ühel hetkel Liisi boss küsis Liisi käest, millega ma tegelen ja Liis andis talle mu numbri. Scott tal nimeks, helistas ja tahtis kokku saada. Noh, saime siis kokku. Ütles, et tal on pakkuda paari nädala pärast mingit ehitustööd, kas ma olen huvitatud. Ütlesin, et muidugi olen huvitatud, kuid ma olen sinuga aus, ma ei jää seda tööd ootama, ma kindlasti otsin tööd vahepeal edasi. Sobib! Surusime käppasid ja läksime laiali. Sõitsin linna, et lähen tööotsimisfirmadesse ja poolel teel jalutades helistab Scott uuesti, et kuule, Will, tule kohe siia, mul on sulle tööd :) Ja nii sai minust pesutädi, kes pani pesu pesema ja triikis pestud pesu. Ja nagu muuseas olid meil Liisiga olemas töökohad ühes ja samas kohas meie ilusa kodu lähedal. Ja ma olin tahtnud tööd, kus ma saan olla hall hiireke, kuid samas oluline ning ma sain selle töö. Ma olin kuskil mingis väikses putkas, triikisin vaikselt pesu terve päev ja ainukesed, keda ma nägin olid mõned töötajad. Super.

Ironman

Retseptsiooni krokodill

Külaliste sõidutamise bagi

Töötajate rallibagi pesu vedamiseks